Hola Mexico !!!

Nüüd hakkan juba vaikselt ise ka uskuma, et me tõepoolest siia, Mehhikosse, kohale jõudsime 😀 Sest teisel pool maakera pole keegi meist enne käinud ja 3-4 päeva tagasi oli veel maailm veel üsna nihkes ja sürreaalne tunne. Panen kirja mõned esimesed muljed, mida oleme siiani kogenud, sest üllatavalt paljud inimesed (mitte ainult lähedased ja sõbrad), on meile toetust avaldanud ja huvi tundnud, et kuidas meil läheb.

Terve reisieelne nädal oli meil megaintensiivne, võibolla sellepärast ka kogu see nihestatuse tunne. Kolm päeva enne väljalendu andsime oma korteri uutele omanikele üle. Ostjad tulid meile vastu ja me saime seal 15. jaanuarini sees elada, et oma asjad rahulikult kokku pakkida ja välja kolida. Rahulikust kokkupakkimisest oli asi lõpuks muidugi kaugel 😀 Nagu ikka oli veel palju-palju asju, millega enne kolimist ja reisiks valmistumist tegeleda. Nii et emotsioonideks eriti aega ei jäänud ja kogu aeg käis mingi asjatamine.

Mõtlesin veel omaette, et näed kui tore – ma olen nii rahuliku zen-oleku saavutanud, et isegi kodu mahamüümine ja sealt väljakolimine ning Eestist pikemaks lahkumine ei suuda mind kõigutada. Nii see muidugi polnud. Emotsioonid tulid lihtsalt siis kui üks etapp, väljakolimine, tehtud sai. Nimelt sel hetkel kui Tarieli viimaseid asju meie endisest kodust välja tassis (issand kui palju ta sel päeval asju tassis) ja korter nii lagedaks jäi. Ja ka see ei suutnud mind veel murda … Kuni järsku tuli kõige kurvem hetk. Mika, kes istus oma väiksel toolil meie magamistoas voodi taga, hakkas nutma ja rääkis kui kurb ta on, et meil tuleb oma kodust lahkuda. Sel hetkel mu süda lihtsalt murdus tuhandeks killuks ja mu ainus soov oli sinnasamma tema juurde voodi taha pugeda, teda kaisus hoida ja kaitsta, et me ei peaks sealt turvalisest kohast kuskile minema.

Kuid me saime kõik koos sellest raskest hetkest üle ja rääkisime rahulikult kõik asjad veelkord läbi nagu olime juba ka enne Mikaga rääkinud ja nagu meie peres kombeks on. Kõigest saame üheskoos üle ja oleme üksteisele toeks. Nii suur elumuutus vajabki korduvat üleseletamist. Rääkisime, et saame nüüd tänu selle korteri müügile minna ja elada mitme aasta jooksul talve ajal suves, juua kookospähklist kokteile (see on Mikale suur ootus) ja saada osa suurimast seiklusest meie senises elus. Ja, et meile jäävad alati mälestused sellest kodust. Mika rahunes ja vaid paar tundi hiljem vadistas ta hotellis end mugavalt suures tugitoolis sisse seadnud, kuidas talle seal meeldib olla. Kahju küll, et korter müüdud, aga samas – niiiiiii tore, et saame nüüd siin hotellis olla 😀 On täiesti arusaadav, et Mika jaoks oli kolimise hetk keeruline, sest see oli ikkagi tema sünnikodu ja üldse ainus kodu, mis tal siiani olnud on. Oleks imelik kui ta, kogu oma tundliku natuuri juures, sellele väljakolimisele kergelt või üldse mitte reageerinud poleks. Ka mul ja meil on nii palju armsaid mälestusi selle paigaga kuigi meil on elu jooksul nii palju kodusid olnud.

Järgmine ärev moment, juhtus minul öösel (Tarieliga rääkisime hiljem, et tema taoline hetk oli õhtul dušši all olles). Ma ärkasin äkki üles, süda oli paha, kõhus õõnes tunne ja tohutu paaniliste mõtet voog mattis mind enda alla. Mida ma olen teinud? Tahan koju tagasi, Sõle tänavale. Nüüd ei olegi meil enam kodu. Lapsel on ikkagi vaja üht turvalist kohta. Auto müüsime ka maha. Mis nüüd saab? Normaalsed inimesed nii ei tee. Appi, mis nüüd saab???

Kuid nii äkki kui see laine tuli, ta ka taandus. Ma isegi ei pidanud end kuidagi rahustama. Korraga lihtsalt teadsin, et just nii on ÕIGE! Ja et see, mida me tegime oli meie elus sel hetkel väga vajalik ja edasiviiv otsus nii meie enesearengus, paarisuhtes kui ka pereelus!

Veel paar päeva enne reisi kui sõitsime Boltiga oma Sõle tänava majast mööda, et Mikat Helgi juurde viia vms, siis tekkis ikka soov minna tagasi oma rutiini ja teha samu liigutusi, kogeda samu asju, olla neis ruumides. Selline tunne, et sai küll nüüd teistmoodi elatud ja rutiini murtud, kuid ma olen sellest väsinud ja nüüd tahaks tagasi. Samas kadus ka see tunne üsna ruttu, sest tegelikult oli meie Sõle kodu end minu ja Tarieli jaoks juba paar aastat täielikult ammendanud. Pelguranna keskkond ise mitte, kuid just meie korter. Hea oli ka see, et ostjad kolisid kohe korteri vastuvõtmise päeval sisse, seega ei seisnud meie kodu peale me lahkumist isegi mitte tundi tühjana. See oli mulle kuidagi abiks 🙂

Elasime kuni reisini, kolm päeva, Metropol hotellis ja käisime laos oma asju korraldamas ja reisiks pakkimas. See oli ka väga intensiivne periood ja me olime kogu aeg pinges, et keegi meist ometi haigeks ei jääks kesk seda väsimust, pimedust ja lumetuisku, mis viimasel päeval enne reisi, meid õues tabas. Mina saingi seal käheda kurgu, teised õnneks on tublid ja terved siiamaani.

Kogu aeg oli ka hirm, et kas me ikka pääseme lennukile ja Frankfurtist edasi ka, et kas ei panda viimselt hetkel mingeid piiranguid peale vms. Varahommikul taksosse istudes oli “klömp” (nagu Mika millegipärast “klombi” asemel ütleb ja mis seetõttu ka meie kõnesse on tulnud) kurgus ja silmad märjad, kuid külm õhk ja soojaigatsus andsid samas hoogu, nii et olime seal taksos kõik koos üsna rõõmsad. Ka lennujaamas sujus kõik kenasti ja peale väga kiiret ja sujuvat lendu, olimegi juba märkamatult Frankfurtis.

Edasi ootas meid lend Cancuni. Saime eelisjärjekorras (aitäh Sulle, Mika!) lennukisse ja seadsime end oma kohtadele sisse. Saime stuardessilt kohe teada, et lennukis on palju vabu kohti, nii et saame end vabalt tunda ja niiviisi sisse seada nagu tahame. Hiljem selgus kui väga seda vaja läks. Laiutasime korralikult ja sama tegid ka paljud teised reisijad, sest vabu kohti oli tõesti palju. Kuna lend oli 12 tundi pikk, siis kulus igasugune liikumine ja vaheldus väga ära. Lennu jooksul anti kaks korda süüa (soe söök ja väike snäkk koos võileivaga), juua pakuti umbes viis korda, mis lennu lõpupoole oli järjest oodatum, sest miskipärast janu üha suurenes.

Et igavat lennuaega kuidagi sisustada vaatas Tarieli ära kaks filmi (“Drunk” ja “Creed II”), mina lugesin veidi raamatut ja vaatasin filmi asemel lennuki liikumisgraafikut 😀 Mikal lasime ka üsna heldelt multikaid vaadata ja tubli tüdruk leidis endale veel ühe hea tegevuse, ta lahutas kahel beebil (umbes aastased lapsed) meelt. See oli mõlemale poolele ja tegelikult kõigile reisijatele kasulik, sest üks beebidest oli eriti rahutu ja nuttis tihti. Ning lapse nutt teeb lennu alati veidi raskemaks. Kuid Mika suutis beebi nuttu umbes 30-40 min ära hoida, esitades talle oma käte, näoilmete ja unemaskiga kõiksugu vigureid, mida beebi huviga jälgis 😀 Mu emasüda paisus uhkusest ja ma kiitsin teda väga. Kiitsin ka selle eest, et Mika ise käitus kogu lennu jooksul väga hästi ja ei virisenud kordagi. Kuigi äratus oli olnud kl 5 ja ta magas kogu reisi jooksul vaid ühe tunni (nagu ka mina ja Tarieli, ehkki meie oleks muidugi hea meelega rohkem maganud). Mika oli kiituse ja kogu oma tegevusega rahul, kuid hiljem ütles mulle, et nende beebidega on ikka väsitav ja palju tegemist.

Peavalude asjatundjana arvasin, kuna olin enne lendu kehvasti maganud, et kindlasti hakkab mul nii pikal lennul pea “korralikult” valutama. Hakkaski, kuid alles lennu lõpupoole ja üsna õrnalt. Kuid tõelise peavalu sai kahjuks hoopis Tarieli. Meie kohad olid lennukis sattunud kuidagi eriti soojasse tsooni, teiseks olid tal peas kõrvaklapid, mask ja prillid, mis kõik ta vaest pead ahistasid. Kuid õnneks peale magamist ja valuvaigisti võtmist valu taandus. Kui oleksime saanud kõik rohkem magada, oleks kindlasti enesetunne parem olnud. Selles mõttes on öine lend parem, kuna pole segavat valgust. Esimest korda tundsin igavust siis kui olime jõudnud Dublinist mööda ja ma mõtlesin, et OMG – see lend kestab reaalselt igavesti 😀 Veelkord – suureks abiks olid need vabad kohad lennukis. Kui Tarieli magas rändasime meie Mikaga lennuki tagaossa, kus oli hoopis jahedam ja ma isegi magasin seal veidi. Suureks abiks selle juures oli Rita kingitud punase pandga ülinummi unemask, mis oli ühtlasi ka peatugi ja padi. Aitäh Rita! See oli muidu kingitus Mikale, kuid meie Tarieliga kasutasime seda ka. Väga hästi toetas ja aitas hoida pead ja kaela!

Ja siis lõpuks olime me kohal. Cancun võttis meid vastu niiske ja pehme soojusega. Meile tuli autoga vastu meie airbnb korteri omanik Mario. Kuigi passikontroll sujus üsna kiiresti ja ei tekkinud mingeid takistusi, pidi ta meid siiki ootama, kuid ta kinnitas meie vabanduste peale, et sellest pole tõesti midagi. Imestas vaid: “You travel so light!” kuuldes, et tulime neljaks kuuks ja meil oli vaid kolm kotti. Ta oli nii soe ja professionaalne – pakkus meile autosse istudes kohe vett, tutvustas ümbrust ja jagas soovitusi, et me tundsime end kohe kuidagi kindlamalt. Ka tema korter, mis meie jaoks valmis oli seatud, võttis meid hästi vastu. Me oleme nüüdseks juba päris mitmetes airbnb-des elanud ja mõned neist said meile väga koduseks, kuid sellist vastuvõttu ja varustatust polnud me siiani veel kohanud. Külmkapp oli jooke ja esmaseid toiduaineid täis, laual puuviljad ja meile kõigile tervituskingitused – šokolaad, tequila ja Mikale lausa nukukomplekt koos auto ja igasugu lisavarustusega. Lisaks sellele oli korteris väga palju asju, mida igapäevaeluks vaja alates espressokapslitest ja maitseainetest ning lõpetades rannalinade ja hambaharjadega. Mario rääkis, et tema ja ta naine töötasid enne oma airbnb avamist hotellinduses ja seda tunnetust oligi siin korteris. Ta kinnitas meile, et kui me kusagil linnas ära eksime või meil näiteks ka öösel kl 2 abi vaja on, siis me helistaks talle ja ta tuleb kohe.

Minu siia, ühte mu unistuste riiki – Frida ja kogu Mehhiko kultuur on mulle nii südamelähedane – saabumine ei ole mul kahjuks eriti sujuv olnud. Viimasel päeval Eestis lumetormis saadud külmetus kestis tükk aega. Nii et olen siin, soojal maal, oma külmetust ravinud. See ajab eriti närvi, sest on lihtsalt niiiiii tüütu ja ei lase mul rahus kõike imelist nautida ja ujuda … Mika ja Tarieli on juba kaks korda Mehhiko lahe imeilusat värvi lainetes möllanud. Aga mul on samas nii hea meel, et nemad on tublid ja terved siiani. Täna vist lõpuks hakkab ka minu külmatõbi taanduma ja ma tunnen end juba palju paremini. Nende tervisejamade kulminatsioon toimus eile öösel kui ma sain veel lisaks mingi kõhuhäda. Aga tundub, et ka see taandub nüüd kenasti. Nii et Mehhiko, hoia alt, siit ma tulen!!!

Nii algaski meie aeg Mehhikos. Esimestel päevadel võtsime üsna rahulikult ja elasime sisse. Oleme saanud oma unerütmi paika ja mis peamine – Mika uinub siin palju kiiremini kui Eestis. Eestis võis ta und oodata tund aega, siis uinub 10 minutiga. Vist on uue keskkonna põnevus oma töö teinud. Meie jaoks oli magada palav, kuid leidsime, et kui paneme elutoas tööle konditsioneeri 24le kraadile ja nii ühtlustus ja muutus kogu korteri kliima kuivemaks ja jahedamaks, mis tõi parema une meile kõigile.

Siin on ülilahedad erksavärvilised ja häälekad linnud. Enim meeldivad mulle ägeda nimega chachalacad, keda ma juba ka maalinud olen ja kelle tuvastasin nii, et googeldasin Mehhiko lindu, kes näeb välja veidi nagu väiksemõõduline paabulind. Chachalacad on umbes kana suurused. Kinnitust oma ornitoloogilistele vaatlustele sain ühel kohalikult tüdrukult, Sabinalt, kellega Mika siin mängib. Kõnealused linnud kõndisid meie poole ja ma nimelt ei öeldnud midagi, vaid jälgisin Sabinat. Tüdruk hüppas särasilmil püsti ja hüüdis: “Ooo, chachalaca-chachalaca !!!” Nende pruunika sulestiku ja lehviksabaliste lindude puhul on lahe veel see, et nad käivad ringi kambakesi ja kui nad maanduvad puuvõradesse, siis tekitab see korraliku sahina ja madina, sest nad on üsna suured linnud ja kui nad niiviisi pundis tulevad, siis veel eriti. Neile meeldib seal lehestikus ka ringi mütata ja puulehti nokkida. Näiteks ühe meie hoovi suurelehelise puu nokkisid nad üsna rootsuks. Hääl on neil vali ja veidi nagu hullumeelne. Midagi kajakalaadset.

Veel ühed linnud võluvad mind siin, õigemini just nende lindude hääl. Nad laksutavad ja vilistavad nagu ööbikud. Tõesti sürreaalne tunne on nagu oleks maikuu Eestis kui siin meie toas silmad kinni panna ja seda ööbikulaadset häält kuulata. Ja lisaks, samuti kodumaalt tuttav, turteltuvide uhuutamine.

Meie korter asub armsas kena arhitektuuriga majadekvartalis. See on viisaka ja vaikse keskklassi elurajoon, sarnase arhitektuuriga kvartalid on ehitatud arvatavasti umbes 20-30 aastat tagasi. Majad on õhulised, treppidega liigendatud ja erikujuliste akendega. Toonideks valge, ooker ja fuksiaroosa. Meil on lopsakat rohelust täis sisehoov, mille keskel seisab palmilehtedest katusega suur hütt ja paar väiksemat hütti. Siin on ka laste mänguala ja kiiged.

Meie magamamistoa ja köögiakna ümber hõljub suur vahajate lehtedega tamanu puu võra, läbi mille on nii ilus päiksetõusu vaadata. See on minu jaoks eriline, sest joonistasin just sedasama puud linnuikebana pildil ja panin jaapani prilliku selle oksale istuma. Naudin eriti siinseid õhtuid, õhk on siis nii pehme ja leebe, ilm tuulevaikne. Lähemegi siis tavaliselt kogu perega oma hoovi, meie Mikaga maalime midagi või kiigume ja lihtsalt hingame värsket õhku. Ümbruses elavad inimesed on väga sõbralikud ja tervitavad meid rõõmsalt.

Sabinast on kujunenenud nende päevade jooksul Mikale suurepärane ja Mika poolt jumaldatud kaaslane, kes kunagi ei mossita ja alati temaga rõõmsalt mängib. Sabina räägib lisaks hispaania keelele ka inglise keelt. Ta isa, Enrique, oli üllatunud, et Mika ei räägi (piinlik – kivi meie kapsaaeda – püüame talle nüüd ruttu inglise keelt õpetada). Sabina on väga viisakas, ilus ja hästikasvatatud tüdruk, Mikaga ühevanune. Tema isa kasvatab teda vist üksi, sest me oleme siiani neid vaid kahekesi näinud. On tunda, et isa ja tütre vahel on tugev side. Selline ajatu hetk kui sa tajud teiste inimeste elu, kui saad sinna korraks pilgu heita. Isa tundub olevat tütrega range, ei hellita teda, on käskudes konkreetne ja samas on tunda kui väga ta tütart armastab ja tema eest hoolitseb. On nii armas kuulda, kuidas Enrique oma tütrat kutsub: “Mi amor!” Alati “Mi amor!” Ohhh, mu süda sulab. Ja neil on koer Bonnie, kes armastab süüa hibiskuseõisi 😀 Mika ja Sabina on igal juhul lahutamatud, juba on vahetatud käevõrusid, toitu ja mänguasju, koos maalitud. Tüdrukute lemmikmäng on peitus 😀 Täna plaanime ühist pannkoogiõhtut. Update (27.01.): Sabinal on ema täiesti olemas, kuid ta töötab öises vahetuses ja magab päeviti. Ta on kaunis ukrainlanna, Meriem, ja nad käisid eile kogu perega meil külas 😀 Sõime pitsat ja pannkooke ning Mikal-Sabinal oli parim õhtu koos mängida ja hullata. Meie aga saime Mehhiko ja Sabina vanemate kohta palju kuulda. Väga põnev! Oleme ikka tublid sotsialiseerujad Tarieliga. Juba 9. päeval Mehhikos tulid meile külalised. Laupäevaks on plaanis korraldada koos nendega Mikale pinjata-purustamise-üritus. Täna käisime turul ja ostsime sobiva kuju.

Muidu on siin täiesti vaikne ja öösiti ka pime, tundub nagu elaksime kuskil äärelinnas, mitte miljonilinnas üsna kesklinna läheduses. Nii et siin on vaikne, ei mingeid liikulushääli, kuid öösel töötavad naabrite konditsioneerid ja need teevad üsna kõva müra, samas töötavad nad pausidega ja siis tekib jälle see külaelu tunne, mida täiendavad ka koerad.

Me oleme siiani Mehhikos olnud 7-8 päeva, käinud põhiliselt oma kodu lähiümbruses ja siin lähedal asuvas pargis jalutamas. Pargi nimi on Urbano Kabah ja see on tõeliselt tiheda džungli moodi mets, millest viivad läbi loogelised asfalteeritud teed. Palmilehvikustest ja muudest puudest tihnik tee ääres tundub üsna läbimatu. Pargis elavad ülinummid coatid, kes midagi pesukaru ja leemuri sarnast. Nad on ka väga sõbralikud ja uudishimulikud. Tulid meid kohe uudistama ja nuusutama. Oleme Tarieliga seadnud oma töögraafikud nii, et töötame üle päeva. St ühel päeval tegeleb Mikaga Tarieli ja mina töötan, teisel päeval olen Mikaga mina ja Tarieli töötab. Kuna me lapsehoidjat aktiivselt otsinud pole ja ka meie airbnb-inimesed ei osanud mingit lastehoidu vms soovitada, siis töötab praegune variant kõige paremini. Varem, Eestis koroonakarantiinis tegime tunni kaupa tööd, ehk vahetasime päevas mitu korda rolle. Aga selline kogu päeva variant on parem. Pole vaja end pidevalt ümberlülitada. Siin olen saavutanud ka parema töörütmi kui Lissabonis. Joonistan digitaalselt kui on minu tööpäev ja teen akvarellvisandeid kui olen Mikaga, sest ka talle meeldib koos minuga maalida. Ühel päeval kui meie Mikaga pargis käisime, nägime me lisaks coatidele ka mingit kummalist nagu sabata rotti, kuigi ta oli rohkem kassi mõõtu 😀 Hiljem tuli välja, et see on Mehhiko suuremat sorti näriline nimega agouti. Ja täna nägid Tarieli-Mika sealsamas pargis isegi iguaani. Nii et elukoha valik pargi lähedusse oli hea mõte 🙂 Lisaks müüakse teel parki igal kujul kookost – võib valida eri lisanditega (laim, chilli, sool, šokolaad) kookostükkide ja kookosjoogi vahel.

Pargis on ka väike roosa altar. Eile ütles Mika kui sinna lähedusse jõudsime: “Emme, lähme vaatame, mis Kristus teeb!” 😀

Peale pargijalutuskäikude oleme käinud juba ka kaks korda nn Hotellitsoonis. See on see pikk peenike poolkaar Mehhiko lahes, mis on täis pikitud hotelle ja mis on nagu hoopis teine maailm kui Cancun või kogu Mehhiko, sest siin liiguvad peaaegu ainult turistid. Meie käisime seal rannas, Playa de Tortugas ehk Kilpkonna rannas. See oli väike ja armas rannake just sellist värvi vee ja liivaga, mida ma kogu elu olen otsinud 😀 Varsti-varsti sukeldun ka mina nendesse lainetesse !!! Seni rõõmustasin lihtsalt Mika üle, kes hüples rõõmsalt Tarieli kõrval lainetes ja mängis vahepeal kohalike lastega palli. Jaanauri kuus kui peaks kandma kombekat ja raskeid saapaid. Kasvõi juba sellepärast oli õige otsus siia tulla. Või see hetk kui kuulsime hommikusöögilaua mingit naljakat lauluviisi tänaval mängivat ja Tarieli hüppas kohe püsti (ta on superlahe isa!) ja hüüdis, et arvatavasti on see jäätiseauto ning nad Mikaga jooksid kohe tänavale vaatama. Ei olnud jäätiseauto, kuid oli pirukaauto! Ja nii said nad mõlemad osta oma elu esimese muffini sellisest autost 😀 Kui lahe see on!

Ja palmid – ma armastan kõiki palme, nende sõltuvalt tekstuurist ja lehe omapäradest sahisevaid, krõbiseivaid või kõliseivaid lehelehvikuid. Nendes on midagi elegantset ja suursugust, et mul ei saa kunagi isu täis nende vaatamisest! Ja kookospähklid rohus panevad ikka südame võpatama, sest on lihtsalt nii ebatavalised kui oled harjunud nägema puude all vaid väikseid tammetõrusid või kastanimune 🙂 Täna nägin ka palmi, mille küljes kasvavad just tammetõru suurused punased viljad, mis peale valmimist ja kuivamist muutuvad pruuniks ning niitja tekstuuriga tõrudeks. See kõik on väga-väga põnev ja tegelikult oleme siiani näinud ju vaid killukest Mehhikost, selle elust-melust ja loodusest. Olen kogu sellest soojusest ja ilust hämmeldunud ja päikesest rammestunud ja ootusärev!