NĂŒĂŒd hakkan juba vaikselt ise ka uskuma, et me tĂ”epoolest siia, Mehhikosse, kohale jĂ”udsime đ Sest teisel pool maakera pole keegi meist enne kĂ€inud ja 3-4 pĂ€eva tagasi oli veel maailm veel ĂŒsna nihkes ja sĂŒrreaalne tunne. Panen kirja mĂ”ned esimesed muljed, mida oleme siiani kogenud, sest ĂŒllatavalt paljud inimesed (mitte ainult lĂ€hedased ja sĂ”brad), on meile toetust avaldanud ja huvi tundnud, et kuidas meil lĂ€heb.

Terve reisieelne nĂ€dal oli meil megaintensiivne, vĂ”ibolla sellepĂ€rast ka kogu see nihestatuse tunne. Kolm pĂ€eva enne vĂ€ljalendu andsime oma korteri uutele omanikele ĂŒle. Ostjad tulid meile vastu ja me saime seal 15. jaanuarini sees elada, et oma asjad rahulikult kokku pakkida ja vĂ€lja kolida. Rahulikust kokkupakkimisest oli asi lĂ”puks muidugi kaugel đ Nagu ikka oli veel palju-palju asju, millega enne kolimist ja reisiks valmistumist tegeleda. Nii et emotsioonideks eriti aega ei jÀÀnud ja kogu aeg kĂ€is mingi asjatamine.

MĂ”tlesin veel omaette, et nĂ€ed kui tore – ma olen nii rahuliku zen-oleku saavutanud, et isegi kodu mahamĂŒĂŒmine ja sealt vĂ€ljakolimine ning Eestist pikemaks lahkumine ei suuda mind kĂ”igutada. Nii see muidugi polnud. Emotsioonid tulid lihtsalt siis kui ĂŒks etapp, vĂ€ljakolimine, tehtud sai. Nimelt sel hetkel kui Tarieli viimaseid asju meie endisest kodust vĂ€lja tassis (issand kui palju ta sel pĂ€eval asju tassis) ja korter nii lagedaks jĂ€i. Ja ka see ei suutnud mind veel murda ⊠Kuni jĂ€rsku tuli kĂ”ige kurvem hetk. Mika, kes istus oma vĂ€iksel toolil meie magamistoas voodi taga, hakkas nutma ja rÀÀkis kui kurb ta on, et meil tuleb oma kodust lahkuda. Sel hetkel mu sĂŒda lihtsalt murdus tuhandeks killuks ja mu ainus soov oli sinnasamma tema juurde voodi taha pugeda, teda kaisus hoida ja kaitsta, et me ei peaks sealt turvalisest kohast kuskile minema.
Kuid me saime kĂ”ik koos sellest raskest hetkest ĂŒle ja rÀÀkisime rahulikult kĂ”ik asjad veelkord lĂ€bi nagu olime juba ka enne Mikaga rÀÀkinud ja nagu meie peres kombeks on. KĂ”igest saame ĂŒheskoos ĂŒle ja oleme ĂŒksteisele toeks. Nii suur elumuutus vajabki korduvat ĂŒleseletamist. RÀÀkisime, et saame nĂŒĂŒd tĂ€nu selle korteri mĂŒĂŒgile minna ja elada mitme aasta jooksul talve ajal suves, juua kookospĂ€hklist kokteile (see on Mikale suur ootus) ja saada osa suurimast seiklusest meie senises elus. Ja, et meile jÀÀvad alati mĂ€lestused sellest kodust. Mika rahunes ja vaid paar tundi hiljem vadistas ta hotellis end mugavalt suures tugitoolis sisse seadnud, kuidas talle seal meeldib olla. Kahju kĂŒll, et korter mĂŒĂŒdud, aga samas – niiiiiii tore, et saame nĂŒĂŒd siin hotellis olla đ On tĂ€iesti arusaadav, et Mika jaoks oli kolimise hetk keeruline, sest see oli ikkagi tema sĂŒnnikodu ja ĂŒldse ainus kodu, mis tal siiani olnud on. Oleks imelik kui ta, kogu oma tundliku natuuri juures, sellele vĂ€ljakolimisele kergelt vĂ”i ĂŒldse mitte reageerinud poleks. Ka mul ja meil on nii palju armsaid mĂ€lestusi selle paigaga kuigi meil on elu jooksul nii palju kodusid olnud.

JĂ€rgmine Ă€rev moment, juhtus minul öösel (Tarieliga rÀÀkisime hiljem, et tema taoline hetk oli Ă”htul duĆĄĆĄi all olles). Ma Ă€rkasin Ă€kki ĂŒles, sĂŒda oli paha, kĂ”hus ÔÔnes tunne ja tohutu paaniliste mĂ”tet voog mattis mind enda alla. Mida ma olen teinud? Tahan koju tagasi, SĂ”le tĂ€navale. NĂŒĂŒd ei olegi meil enam kodu. Lapsel on ikkagi vaja ĂŒht turvalist kohta. Auto mĂŒĂŒsime ka maha. Mis nĂŒĂŒd saab? Normaalsed inimesed nii ei tee. Appi, mis nĂŒĂŒd saab???
Kuid nii Ă€kki kui see laine tuli, ta ka taandus. Ma isegi ei pidanud end kuidagi rahustama. Korraga lihtsalt teadsin, et just nii on ĂIGE! Ja et see, mida me tegime oli meie elus sel hetkel vĂ€ga vajalik ja edasiviiv otsus nii meie enesearengus, paarisuhtes kui ka pereelus!
Veel paar pĂ€eva enne reisi kui sĂ”itsime Boltiga oma SĂ”le tĂ€nava majast mööda, et Mikat Helgi juurde viia vms, siis tekkis ikka soov minna tagasi oma rutiini ja teha samu liigutusi, kogeda samu asju, olla neis ruumides. Selline tunne, et sai kĂŒll nĂŒĂŒd teistmoodi elatud ja rutiini murtud, kuid ma olen sellest vĂ€sinud ja nĂŒĂŒd tahaks tagasi. Samas kadus ka see tunne ĂŒsna ruttu, sest tegelikult oli meie SĂ”le kodu end minu ja Tarieli jaoks juba paar aastat tĂ€ielikult ammendanud. Pelguranna keskkond ise mitte, kuid just meie korter. Hea oli ka see, et ostjad kolisid kohe korteri vastuvĂ”tmise pĂ€eval sisse, seega ei seisnud meie kodu peale me lahkumist isegi mitte tundi tĂŒhjana. See oli mulle kuidagi abiks đ

Elasime kuni reisini, kolm pÀeva, Metropol hotellis ja kÀisime laos oma asju korraldamas ja reisiks pakkimas. See oli ka vÀga intensiivne periood ja me olime kogu aeg pinges, et keegi meist ometi haigeks ei jÀÀks kesk seda vÀsimust, pimedust ja lumetuisku, mis viimasel pÀeval enne reisi, meid Ôues tabas. Mina saingi seal kÀheda kurgu, teised Ônneks on tublid ja terved siiamaani.
Kogu aeg oli ka hirm, et kas me ikka pÀÀseme lennukile ja Frankfurtist edasi ka, et kas ei panda viimselt hetkel mingeid piiranguid peale vms. Varahommikul taksosse istudes oli âklömpâ (nagu Mika millegipĂ€rast âklombiâ asemel ĂŒtleb ja mis seetĂ”ttu ka meie kĂ”nesse on tulnud) kurgus ja silmad mĂ€rjad, kuid kĂŒlm Ă”hk ja soojaigatsus andsid samas hoogu, nii et olime seal taksos kĂ”ik koos ĂŒsna rÔÔmsad. Ka lennujaamas sujus kĂ”ik kenasti ja peale vĂ€ga kiiret ja sujuvat lendu, olimegi juba mĂ€rkamatult Frankfurtis.

Edasi ootas meid lend Cancuni. Saime eelisjĂ€rjekorras (aitĂ€h Sulle, Mika!) lennukisse ja seadsime end oma kohtadele sisse. Saime stuardessilt kohe teada, et lennukis on palju vabu kohti, nii et saame end vabalt tunda ja niiviisi sisse seada nagu tahame. Hiljem selgus kui vĂ€ga seda vaja lĂ€ks. Laiutasime korralikult ja sama tegid ka paljud teised reisijad, sest vabu kohti oli tĂ”esti palju. Kuna lend oli 12 tundi pikk, siis kulus igasugune liikumine ja vaheldus vĂ€ga Ă€ra. Lennu jooksul anti kaks korda sĂŒĂŒa (soe söök ja vĂ€ike snĂ€kk koos vĂ”ileivaga), juua pakuti umbes viis korda, mis lennu lĂ”pupoole oli jĂ€rjest oodatum, sest miskipĂ€rast janu ĂŒha suurenes.
Et igavat lennuaega kuidagi sisustada vaatas Tarieli Ă€ra kaks filmi (âDrunkâ ja âCreed IIâ), mina lugesin veidi raamatut ja vaatasin filmi asemel lennuki liikumisgraafikut đ Mikal lasime ka ĂŒsna heldelt multikaid vaadata ja tubli tĂŒdruk leidis endale veel ĂŒhe hea tegevuse, ta lahutas kahel beebil (umbes aastased lapsed) meelt. See oli mĂ”lemale poolele ja tegelikult kĂ”igile reisijatele kasulik, sest ĂŒks beebidest oli eriti rahutu ja nuttis tihti. Ning lapse nutt teeb lennu alati veidi raskemaks. Kuid Mika suutis beebi nuttu umbes 30-40 min Ă€ra hoida, esitades talle oma kĂ€te, nĂ€oilmete ja unemaskiga kĂ”iksugu vigureid, mida beebi huviga jĂ€lgis đ Mu emasĂŒda paisus uhkusest ja ma kiitsin teda vĂ€ga. Kiitsin ka selle eest, et Mika ise kĂ€itus kogu lennu jooksul vĂ€ga hĂ€sti ja ei virisenud kordagi. Kuigi Ă€ratus oli olnud kl 5 ja ta magas kogu reisi jooksul vaid ĂŒhe tunni (nagu ka mina ja Tarieli, ehkki meie oleks muidugi hea meelega rohkem maganud). Mika oli kiituse ja kogu oma tegevusega rahul, kuid hiljem ĂŒtles mulle, et nende beebidega on ikka vĂ€sitav ja palju tegemist.

Peavalude asjatundjana arvasin, kuna olin enne lendu kehvasti maganud, et kindlasti hakkab mul nii pikal lennul pea âkorralikultâ valutama. Hakkaski, kuid alles lennu lĂ”pupoole ja ĂŒsna Ă”rnalt. Kuid tĂ”elise peavalu sai kahjuks hoopis Tarieli. Meie kohad olid lennukis sattunud kuidagi eriti soojasse tsooni, teiseks olid tal peas kĂ”rvaklapid, mask ja prillid, mis kĂ”ik ta vaest pead ahistasid. Kuid Ă”nneks peale magamist ja valuvaigisti vĂ”tmist valu taandus. Kui oleksime saanud kĂ”ik rohkem magada, oleks kindlasti enesetunne parem olnud. Selles mĂ”ttes on öine lend parem, kuna pole segavat valgust. Esimest korda tundsin igavust siis kui olime jĂ”udnud Dublinist mööda ja ma mĂ”tlesin, et OMG – see lend kestab reaalselt igavesti đ Veelkord – suureks abiks olid need vabad kohad lennukis. Kui Tarieli magas rĂ€ndasime meie Mikaga lennuki tagaossa, kus oli hoopis jahedam ja ma isegi magasin seal veidi. Suureks abiks selle juures oli Rita kingitud punase pandga ĂŒlinummi unemask, mis oli ĂŒhtlasi ka peatugi ja padi. AitĂ€h Rita! See oli muidu kingitus Mikale, kuid meie Tarieliga kasutasime seda ka. VĂ€ga hĂ€sti toetas ja aitas hoida pead ja kaela!
Ja siis lĂ”puks olime me kohal. Cancun vĂ”ttis meid vastu niiske ja pehme soojusega. Meile tuli autoga vastu meie airbnb korteri omanik Mario. Kuigi passikontroll sujus ĂŒsna kiiresti ja ei tekkinud mingeid takistusi, pidi ta meid siiki ootama, kuid ta kinnitas meie vabanduste peale, et sellest pole tĂ”esti midagi. Imestas vaid: âYou travel so light!â kuuldes, et tulime neljaks kuuks ja meil oli vaid kolm kotti. Ta oli nii soe ja professionaalne – pakkus meile autosse istudes kohe vett, tutvustas ĂŒmbrust ja jagas soovitusi, et me tundsime end kohe kuidagi kindlamalt. Ka tema korter, mis meie jaoks valmis oli seatud, vĂ”ttis meid hĂ€sti vastu. Me oleme nĂŒĂŒdseks juba pĂ€ris mitmetes airbnb-des elanud ja mĂ”ned neist said meile vĂ€ga koduseks, kuid sellist vastuvĂ”ttu ja varustatust polnud me siiani veel kohanud. KĂŒlmkapp oli jooke ja esmaseid toiduaineid tĂ€is, laual puuviljad ja meile kĂ”igile tervituskingitused – ĆĄokolaad, tequila ja Mikale lausa nukukomplekt koos auto ja igasugu lisavarustusega. Lisaks sellele oli korteris vĂ€ga palju asju, mida igapĂ€evaeluks vaja alates espressokapslitest ja maitseainetest ning lĂ”petades rannalinade ja hambaharjadega. Mario rÀÀkis, et tema ja ta naine töötasid enne oma airbnb avamist hotellinduses ja seda tunnetust oligi siin korteris. Ta kinnitas meile, et kui me kusagil linnas Ă€ra eksime vĂ”i meil nĂ€iteks ka öösel kl 2 abi vaja on, siis me helistaks talle ja ta tuleb kohe.
Minu siia, ĂŒhte mu unistuste riiki – Frida ja kogu Mehhiko kultuur on mulle nii sĂŒdamelĂ€hedane – saabumine ei ole mul kahjuks eriti sujuv olnud. Viimasel pĂ€eval Eestis lumetormis saadud kĂŒlmetus kestis tĂŒkk aega. Nii et olen siin, soojal maal, oma kĂŒlmetust ravinud. See ajab eriti nĂ€rvi, sest on lihtsalt niiiiii tĂŒĂŒtu ja ei lase mul rahus kĂ”ike imelist nautida ja ujuda ⊠Mika ja Tarieli on juba kaks korda Mehhiko lahe imeilusat vĂ€rvi lainetes möllanud. Aga mul on samas nii hea meel, et nemad on tublid ja terved siiani. TĂ€na vist lĂ”puks hakkab ka minu kĂŒlmatĂ”bi taanduma ja ma tunnen end juba palju paremini. Nende tervisejamade kulminatsioon toimus eile öösel kui ma sain veel lisaks mingi kĂ”huhĂ€da. Aga tundub, et ka see taandub nĂŒĂŒd kenasti. Nii et Mehhiko, hoia alt, siit ma tulen!!!

Nii algaski meie aeg Mehhikos. Esimestel pĂ€evadel vĂ”tsime ĂŒsna rahulikult ja elasime sisse. Oleme saanud oma unerĂŒtmi paika ja mis peamine – Mika uinub siin palju kiiremini kui Eestis. Eestis vĂ”is ta und oodata tund aega, siis uinub 10 minutiga. Vist on uue keskkonna pĂ”nevus oma töö teinud. Meie jaoks oli magada palav, kuid leidsime, et kui paneme elutoas tööle konditsioneeri 24le kraadile ja nii ĂŒhtlustus ja muutus kogu korteri kliima kuivemaks ja jahedamaks, mis tĂ”i parema une meile kĂ”igile.

Siin on ĂŒlilahedad erksavĂ€rvilised ja hÀÀlekad linnud. Enim meeldivad mulle Ă€geda nimega chachalacad, keda ma juba ka maalinud olen ja kelle tuvastasin nii, et googeldasin Mehhiko lindu, kes nĂ€eb vĂ€lja veidi nagu vĂ€iksemÔÔduline paabulind. Chachalacad on umbes kana suurused. Kinnitust oma ornitoloogilistele vaatlustele sain ĂŒhel kohalikult tĂŒdrukult, Sabinalt, kellega Mika siin mĂ€ngib. KĂ”nealused linnud kĂ”ndisid meie poole ja ma nimelt ei öeldnud midagi, vaid jĂ€lgisin Sabinat. TĂŒdruk hĂŒppas sĂ€rasilmil pĂŒsti ja hĂŒĂŒdis: âOoo, chachalaca-chachalaca !!!â Nende pruunika sulestiku ja lehviksabaliste lindude puhul on lahe veel see, et nad kĂ€ivad ringi kambakesi ja kui nad maanduvad puuvĂ”radesse, siis tekitab see korraliku sahina ja madina, sest nad on ĂŒsna suured linnud ja kui nad niiviisi pundis tulevad, siis veel eriti. Neile meeldib seal lehestikus ka ringi mĂŒtata ja puulehti nokkida. NĂ€iteks ĂŒhe meie hoovi suurelehelise puu nokkisid nad ĂŒsna rootsuks. HÀÀl on neil vali ja veidi nagu hullumeelne. Midagi kajakalaadset.

Veel ĂŒhed linnud vĂ”luvad mind siin, Ă”igemini just nende lindude hÀÀl. Nad laksutavad ja vilistavad nagu ööbikud. TĂ”esti sĂŒrreaalne tunne on nagu oleks maikuu Eestis kui siin meie toas silmad kinni panna ja seda ööbikulaadset hÀÀlt kuulata. Ja lisaks, samuti kodumaalt tuttav, turteltuvide uhuutamine.
Meie korter asub armsas kena arhitektuuriga majadekvartalis. See on viisaka ja vaikse keskklassi elurajoon, sarnase arhitektuuriga kvartalid on ehitatud arvatavasti umbes 20-30 aastat tagasi. Majad on Ă”hulised, treppidega liigendatud ja erikujuliste akendega. Toonideks valge, ooker ja fuksiaroosa. Meil on lopsakat rohelust tĂ€is sisehoov, mille keskel seisab palmilehtedest katusega suur hĂŒtt ja paar vĂ€iksemat hĂŒtti. Siin on ka laste mĂ€nguala ja kiiged.

Meie magamamistoa ja köögiakna ĂŒmber hĂ”ljub suur vahajate lehtedega tamanu puu vĂ”ra, lĂ€bi mille on nii ilus pĂ€iksetĂ”usu vaadata. See on minu jaoks eriline, sest joonistasin just sedasama puud linnuikebana pildil ja panin jaapani prilliku selle oksale istuma. Naudin eriti siinseid Ă”htuid, Ă”hk on siis nii pehme ja leebe, ilm tuulevaikne. LĂ€hemegi siis tavaliselt kogu perega oma hoovi, meie Mikaga maalime midagi vĂ”i kiigume ja lihtsalt hingame vĂ€rsket Ă”hku. Ămbruses elavad inimesed on vĂ€ga sĂ”bralikud ja tervitavad meid rÔÔmsalt.

Sabinast on kujunenenud nende pĂ€evade jooksul Mikale suurepĂ€rane ja Mika poolt jumaldatud kaaslane, kes kunagi ei mossita ja alati temaga rÔÔmsalt mĂ€ngib. Sabina rÀÀgib lisaks hispaania keelele ka inglise keelt. Ta isa, Enrique, oli ĂŒllatunud, et Mika ei rÀÀgi (piinlik – kivi meie kapsaaeda – pĂŒĂŒame talle nĂŒĂŒd ruttu inglise keelt Ă”petada). Sabina on vĂ€ga viisakas, ilus ja hĂ€stikasvatatud tĂŒdruk, Mikaga ĂŒhevanune. Tema isa kasvatab teda vist ĂŒksi, sest me oleme siiani neid vaid kahekesi nĂ€inud. On tunda, et isa ja tĂŒtre vahel on tugev side. Selline ajatu hetk kui sa tajud teiste inimeste elu, kui saad sinna korraks pilgu heita. Isa tundub olevat tĂŒtrega range, ei hellita teda, on kĂ€skudes konkreetne ja samas on tunda kui vĂ€ga ta tĂŒtart armastab ja tema eest hoolitseb. On nii armas kuulda, kuidas Enrique oma tĂŒtrat kutsub: âMi amor!â Alati âMi amor!â Ohhh, mu sĂŒda sulab. Ja neil on koer Bonnie, kes armastab sĂŒĂŒa hibiskuseĂ”isi đ Mika ja Sabina on igal juhul lahutamatud, juba on vahetatud kĂ€evĂ”rusid, toitu ja mĂ€nguasju, koos maalitud. TĂŒdrukute lemmikmĂ€ng on peitus đ TĂ€na plaanime ĂŒhist pannkoogiĂ”htut. Update (27.01.): Sabinal on ema tĂ€iesti olemas, kuid ta töötab öises vahetuses ja magab pĂ€eviti. Ta on kaunis ukrainlanna, Meriem, ja nad kĂ€isid eile kogu perega meil kĂŒlas đ SĂ”ime pitsat ja pannkooke ning Mikal-Sabinal oli parim Ă”htu koos mĂ€ngida ja hullata. Meie aga saime Mehhiko ja Sabina vanemate kohta palju kuulda. VĂ€ga pĂ”nev! Oleme ikka tublid sotsialiseerujad Tarieliga. Juba 9. pĂ€eval Mehhikos tulid meile kĂŒlalised. LaupĂ€evaks on plaanis korraldada koos nendega Mikale pinjata-purustamise-ĂŒritus. TĂ€na kĂ€isime turul ja ostsime sobiva kuju.

Muidu on siin tĂ€iesti vaikne ja öösiti ka pime, tundub nagu elaksime kuskil ÀÀrelinnas, mitte miljonilinnas ĂŒsna kesklinna lĂ€heduses. Nii et siin on vaikne, ei mingeid liikulushÀÀli, kuid öösel töötavad naabrite konditsioneerid ja need teevad ĂŒsna kĂ”va mĂŒra, samas töötavad nad pausidega ja siis tekib jĂ€lle see kĂŒlaelu tunne, mida tĂ€iendavad ka koerad.
Me oleme siiani Mehhikos olnud 7-8 pĂ€eva, kĂ€inud pĂ”hiliselt oma kodu lĂ€hiĂŒmbruses ja siin lĂ€hedal asuvas pargis jalutamas. Pargi nimi on Urbano Kabah ja see on tĂ”eliselt tiheda dĆŸungli moodi mets, millest viivad lĂ€bi loogelised asfalteeritud teed. Palmilehvikustest ja muudest puudest tihnik tee ÀÀres tundub ĂŒsna lĂ€bimatu. Pargis elavad ĂŒlinummid coatid, kes midagi pesukaru ja leemuri sarnast. Nad on ka vĂ€ga sĂ”bralikud ja uudishimulikud. Tulid meid kohe uudistama ja nuusutama. Oleme Tarieliga seadnud oma töögraafikud nii, et töötame ĂŒle pĂ€eva. St ĂŒhel pĂ€eval tegeleb Mikaga Tarieli ja mina töötan, teisel pĂ€eval olen Mikaga mina ja Tarieli töötab. Kuna me lapsehoidjat aktiivselt otsinud pole ja ka meie airbnb-inimesed ei osanud mingit lastehoidu vms soovitada, siis töötab praegune variant kĂ”ige paremini. Varem, Eestis koroonakarantiinis tegime tunni kaupa tööd, ehk vahetasime pĂ€evas mitu korda rolle. Aga selline kogu pĂ€eva variant on parem. Pole vaja end pidevalt ĂŒmberlĂŒlitada. Siin olen saavutanud ka parema töörĂŒtmi kui Lissabonis. Joonistan digitaalselt kui on minu tööpĂ€ev ja teen akvarellvisandeid kui olen Mikaga, sest ka talle meeldib koos minuga maalida. Ăhel pĂ€eval kui meie Mikaga pargis kĂ€isime, nĂ€gime me lisaks coatidele ka mingit kummalist nagu sabata rotti, kuigi ta oli rohkem kassi mÔÔtu đ Hiljem tuli vĂ€lja, et see on Mehhiko suuremat sorti nĂ€riline nimega agouti. Ja tĂ€na nĂ€gid Tarieli-Mika sealsamas pargis isegi iguaani. Nii et elukoha valik pargi lĂ€hedusse oli hea mĂ”te đ Lisaks mĂŒĂŒakse teel parki igal kujul kookost – vĂ”ib valida eri lisanditega (laim, chilli, sool, ĆĄokolaad) kookostĂŒkkide ja kookosjoogi vahel.

Pargis on ka vĂ€ike roosa altar. Eile ĂŒtles Mika kui sinna lĂ€hedusse jĂ”udsime: âEmme, lĂ€hme vaatame, mis Kristus teeb!â đ

Peale pargijalutuskĂ€ikude oleme kĂ€inud juba ka kaks korda nn Hotellitsoonis. See on see pikk peenike poolkaar Mehhiko lahes, mis on tĂ€is pikitud hotelle ja mis on nagu hoopis teine maailm kui Cancun vĂ”i kogu Mehhiko, sest siin liiguvad peaaegu ainult turistid. Meie kĂ€isime seal rannas, Playa de Tortugas ehk Kilpkonna rannas. See oli vĂ€ike ja armas rannake just sellist vĂ€rvi vee ja liivaga, mida ma kogu elu olen otsinud đ Varsti-varsti sukeldun ka mina nendesse lainetesse !!! Seni rÔÔmustasin lihtsalt Mika ĂŒle, kes hĂŒples rÔÔmsalt Tarieli kĂ”rval lainetes ja mĂ€ngis vahepeal kohalike lastega palli. Jaanauri kuus kui peaks kandma kombekat ja raskeid saapaid. KasvĂ”i juba sellepĂ€rast oli Ă”ige otsus siia tulla. VĂ”i see hetk kui kuulsime hommikusöögilaua mingit naljakat lauluviisi tĂ€naval mĂ€ngivat ja Tarieli hĂŒppas kohe pĂŒsti (ta on superlahe isa!) ja hĂŒĂŒdis, et arvatavasti on see jÀÀtiseauto ning nad Mikaga jooksid kohe tĂ€navale vaatama. Ei olnud jÀÀtiseauto, kuid oli pirukaauto! Ja nii said nad mĂ”lemad osta oma elu esimese muffini sellisest autost đ Kui lahe see on!

Ja palmid – ma armastan kĂ”iki palme, nende sĂ”ltuvalt tekstuurist ja lehe omapĂ€radest sahisevaid, krĂ”biseivaid vĂ”i kĂ”liseivaid lehelehvikuid. Nendes on midagi elegantset ja suursugust, et mul ei saa kunagi isu tĂ€is nende vaatamisest! Ja kookospĂ€hklid rohus panevad ikka sĂŒdame vĂ”patama, sest on lihtsalt nii ebatavalised kui oled harjunud nĂ€gema puude all vaid vĂ€ikseid tammetĂ”rusid vĂ”i kastanimune đ TĂ€na nĂ€gin ka palmi, mille kĂŒljes kasvavad just tammetĂ”ru suurused punased viljad, mis peale valmimist ja kuivamist muutuvad pruuniks ning niitja tekstuuriga tĂ”rudeks. See kĂ”ik on vĂ€ga-vĂ€ga pĂ”nev ja tegelikult oleme siiani nĂ€inud ju vaid killukest Mehhikost, selle elust-melust ja loodusest. Olen kogu sellest soojusest ja ilust hĂ€mmeldunud ja pĂ€ikesest rammestunud ja ootusĂ€rev!

