Need sõnad iseloomustavad mitmel moel hästi meie aega Los Angeleses (4.-11. oktoober 2023) ja seda postitust ka, sest esiteks võttis selle kirjutamine mul palju aega ja teiseks oli mul LA-s olles sageli tunne, et olen Tarantino filmis. Praegu on juba aprillikuu ja hetkel elame Türgis. Aga kui te soovite sellist drive`i nagu mul Los Angeleses, siis pange mängima California dreamin‘ ja lugege selle saatel, sest eriti kuumal kiirteel sõites (ja seda tegime seal palju), kõlas see lugu pidevalt mu kõrvus. Eriti valjuks kruttis aju selle siis, kui esimest korda mäeveerul tuntud Hollywoodi signi silmasin. Kuna sõitmist oli tõesti palju, siis sekka kõlas mu kõrvus vahel ka lugu Djangost.
Kui põhjapoolsed linnad ja idarannik selja taha jäid ja me lennuki tiivul USA läänerannikule lähenesime, sai üsna ruttu sai selgeks, et just riigi see osa on rohkem meie maitse järgi. Juba lennukiaknast avanesid huvitavad kuumaastikku moodi punakaspruunid kaljused alad ja laiusid kõrbed, millel ei paistnud otsa ega äärt olevat. Selliste alade kohal lennates tekkis küll tunne, et maailmas on ikka nii palju puutumata ja asustamata maad. Sadade kilomeetrite kaupa ei seletanud silm ühtki maja ega teed.
Jõudsime Los Angelesse õhtul, just päikseloojangu ajal. Kuid isegi hämarduvas lennujaamas oli tunda hoopis teistsugust vibe`i kui põhjaosariikides ning kogu see elu tundus siin palju värvirõõmsam ja üldse kuidagi vabam. Igal juhul tundsin esimestest hetkedest peale, et Los Angeles meeldib mulle väga!
Kiirtee
Järgmisel hetkel olime Tarieliga (Mika jäi kohe magama, sest lend oli parajalt pikk olnud) rendiautoga kiirteel. No ja see oli ikka tõesti hull, mis seal toimus. Olla pimedas võõras linnas ning esmakordselt viie sõidureaga kiirteel, kui su kaardilugeja on katki. St mina üritasin Tarielilt juhendada, millal ja kuhu keerata, kuid mul puudub oskus jälgida GPS`i ja maanteed samal ajal. Hiljem avastasime, et Google Maps’ist on hoopis parem Apple Maps ja saime selle ka autoekraaniga ühendada, nii et minu hirmuhigise ja ebakindla hääle vahetas välja rahulik ja kindel Apple-naine ning Tarieli sai edaspidi palju selgemat juhatust. Lisaks on alati parem sõita päevavalguses. Kuid lõpuks, peale minu juhendamisel tehtud kaht vale-pööret, mis võttis meil lisaaega, saime siiski sellest nõiaringist välja, õigele teele ja hakkasime oma majutuskohale lähenema.
Nüüd sain taas ka veidi mahti ümbrusele pilku heita. Kuna ma ise autot juhtida ei oska, siis hakkasin Tarielit autoroolis uue hooga hindama. Ta tõesti ei näe, ei saagi näha pooltki sellest, mida kaasreisijad, sest tal tuleb ju pidevalt teed jälgida. Ma siis jutustasin talle. Lisaks tihedale autoliiklusele oli siin ka väga tihe lennuliiklus. Sellist maaduvate lennukite tulva polnud ma varem näinud. Kogu aeg oli korraga õhus kaheksa lennukit. Tundus, et nad tulevad kõik korraga nagu Die Hard II lõpus, kui John McClane on kõik terroristid maha võtnud ja elava tulega lennuraja süüdanud. LA tumedas taevas särasid pidevalt suurenevad valgustäpid, mis järjest lennujaama maandusid, tehes ruumi järgmistele. Ho Chi Minh`is, oma 49. korruse korteri aknast, nägime ka lennukeid pidevalt maandumas, kuid nad tulid ikka paariminutiste vahedega ning horisondil oli korraga näha maksimaalselt 2-3 lennuki tulesid. Siin kaheksa korraga.
Peagi jõudsime madalate majadega linnarajooni, mis võttis meid kohe vastu mitmete Mehhiko söögikohtade ja üldse paljude hispaaniakeelsete kirjadega kõikjal. Nii et juba oli tunda Mehhiko lähedust. Ka see mõjus meile kohe koduselt. Jõudsime ilusti oma airbnb`sse, mis kandis nime Maple Place ja oli tegelikult ümberehitatud garaaž omanike maja kõrval 🙂 Kuid meile tundus see igal juhul taevalik, sest saime olla selles paigas täiesti omaette. Just arutasime Tarieliga, et see kahekuune reis on meil üsna ülerahvastatud (nagu ei ükski varasem, alati varem oleme olnud oma toa ainuperemehed). Aga USA puhul me juba teadsime, et tuleb hinna tõttu kellegagi koos elada. Aga ka hiljem selle reisi jooksul, Mexico Citys, elasime omaniku perega koos ühes majas. Ja enne seda üürisime New Yorgis ja Chicagos üht tuba majast.
Polly`s Pies diner
Niisiis Maple Place`is algas meie Los Angelese elu. Järgmisel hommikul leidsime sealt lähedalt dineri nimega Polly’s Pies ja läksime sinna hommikust sööma. Sellest hetkest, mil tolle dineri uksest sisse astusime, hakkas nagu filmilint jooksma ja me olimegi osa sellest kõigest. Hollywoodi filmis olemise tunne 😀 Meid juhatati madala seljatoega punasest kunstnahast diivanitele, mille vahel olid lauad. See oli ideaalne klassikaline diner, mis on veidi rongivaguni moodi.
Meie juurde astus just täpselt see õige ettekandja. Suurt kasvu, jõuline, soe ja ilusa naeratusega Francis, kes end meile tutvustas ja menüüd tõi. Minu meelest võis ta vabalt olla põlisameeriklaste järeltulija, selline jõuliste näojoonte, kõrgete põsesarnade ja täiusliku naeratusega. Ta liigutused olid täpsed ja oli tunda, et ta on seda tööd kaua teinud, kuid teab, et on selles hea ja naudib seda. Francis kutsus meid just täpselt nii nagu kõik need enesekindlad ettekandjad Hollywoodi filmideski – honey ja dear. “More coffee, dear?” “Is everything ok honey?” See kõik oli lihtsalt imeline ja ma pugesin õnnest niuksudes Tarieli kaissu.
Jah, selles dineris oli kogu Hollywoodi essents ja tekkis taju, et iga hetk võisid uksest siseneda Pulp Fictioni tüübid suurte mustade spordikottide ja automaatidega ning karjuda: “Everybody stay cool, it`s a robbery!”
Enne kui jõudsin Tarantino filmiulma kaduda, tuli juba järgmine lugu. Lähenes üle keskea sale naine uute klientide tellimust võtma. Ta kandis samasuguseid vormiriideid nagu Francis ja tema kohevad blondid juuksed olid lopsakaks hobusesabaks seotud, kõrvas rippusid halloweeniteemalised kõrvarõngad ning ta ümises heatujuliselt üht viisijuppi. Ja korraga olin “Twin Peaks`i” sarja dineris, kus agent Cooper käis parimat kohalikku kirsikooki söömas.
Ka teised dineri külalised meenutasid mulle pigem statiste, kui pärisinimesi. Seal oli teineteise seltskonda nautivaid paarikesi, omavahel sositavaid sõbrannasid, tumedanahalisi perekondi, kes olid tulnud hommikust sööma täies koosseisus, kaasas ka puruvana vanaema, kes vaevalt liikus. Ja nagu heas filmis ikka, on ka kõrvaltegelased nii hea castinguga, et on mida vaadata. Nii et see polnud minu ja meie jaoks lihtsalt hommikusöök, vaid nagu muuseumi või galerii külastus, kus sa ostad pileti ja naudid sisu. Siin sai boonusena ka kõhu täis süüa. Tellisime kaks portsu pannkooke, putru ja omleti ning see kõik tuli rohkete ja huvitavate lisanditega. Omleti juurde kuulus muidugi peekon ja vorstikesed ning pudruga olid kaasas mandlilaastud, rosinad ja või. Mika sai karupeakujulise pannkoogi, mille kaunistamiseks oli puuvilju, mett ja vahukoort. Ning minu tass oli loomulikult refill kohvitass, mida ma juba ette teadsin, et USA-s armastama hakkan.
Igal juhul ma sain super-elamuse ja me tänasime lahkudes Francist. Tarieli ütles talle ka, et see oli meie esimene dineri-külastus. Palusime temaga koos pilti teha, millega ta rõõmuga nõus oli ja veelgi enam – ta kinkis meile karbitäie snickerdoodle küpsiseid. Ja man-oh-man, need olid lihtsalt parimad küpsised, mida me elus söönud olime! Lausa sulasid suus. Käisime hiljem veel korra Polly`s Pies, et ühe karbi neid samu küpsiseid osta ning ühtlasi lahkele Francisele tänuks ja mälestuseks oma Lucky Laika postkaarte viia.
Seejärel suundusime LA kesklinna, et käia kunstigaleriis The Broad, millest kirjutab Tarieli oma suures USA postituse pikemalt.
Venice Beach
Pärastlõunases kuldses valguse jõudsime Venice Beachile. Parkisime paar kvartalit eemale, sest otse ranna lähedal nõuti parkimise eest kõrget hinda. Sealt veidi kaugemal saime aga tasuta parkida. Lootsime, et keegi meie rendiautole midagi kurja ei tee, sest selles linnaosas nägime mitmeid autosid, mis nägid välja rohkem nagu magamisasemed või elupaigad, kui liikulusvahendid. Selles ümbruses liikus ka erinevas narkouimas tegelasi. Väga kirev seltskond, milline jätkus ka rannas. Kuid seal jagunesid need tegelased erinevatesse tsoonidesse. Esialgu hoidsime paremale poole, taamal paistis suur lõbustuspark hiiglasliku vaaterattaga. Hiljem selgus, et see osa oli Santa Monica Beach. Aga siis suundusime tunde järgi paremale poolele, mis oligi Venice Beach.
See oli kõige laiema liivarannaga rand, mida me elus näinud olime. Pikkuselt oli rand nagunii hiiglaslik, kuid selleks, et jõuda laineteni andis ikka kõndida. Siin kasvasid kõrged siledatüvelised palmid ja hõljus kummaline vibe, mis ühest küljest tuksus kui kogu maailma keskpunkt ja teisest küljest oli sulnilt rahulik ja mahe. Igal juhul mõjus see tõeliselt erutava ja uimastava kokteilina ja me tundsime, et just siin me peamegi olema. Õhus hõljus nii paljude inimeste unistusi ja pürgimisi ning kuldne päikesevalgus valas selle hetke justkui merevaiku. Aeg muutus… Venice Beachil.
Igal sammul tuli meile vastu imeilusaid inimesi, kes kandsid erksavärvilisi rannariided, suuri päikseprille, olek lõõgastunud ja sume. Peagi olime ka meie samasugused. Kogu rannaäärset asfaldteed ääristasid toidukohtadega vaheldumisi kõiksugused müügiletid ja ka kunstnikud ning käsitöömeistrid olid seal oma loomingut müümas. Saime sealt Mikale Hello Kitty päikseprillid, mina 3 dollari eest imeilusa punutud kübara ja Tarieli LA nokatsi. Olime väga rahul ja moodsad.
Vahemärkus: üldse tundus meile, et USA-s olid asjad ja mõningad aksessuaarid odavamad kui toit ja rõivad. Mitmed inimesed julgustasid meid mitte palju riideid kaasa võtma, sest kohapeal saab ülisoodsalt nii riideid kui jalanõusid osta, mis tegelikkuses nii polnud. Näiteks suurkett Macyst me küll midagi lahedat (enamus rõivaid olid üsna igavad) ja soodsat ei leidnud. Chicagost Mitchelli outleti poest leidsime küll hunniku soodsaid riideid, kuid mujalt mitte.
Kõndisime ja nautisime seda randa, sõime vahepeal ühes Itaalia toidukohas ülihäid pastaroogi, mille portsud oleksid küll võinud suuremad olla ja jõime Coca-Colat. Peagi jõudsime nn kulturistide rannaossa ehk Muscle Beach’ile. Tarieli oli sellest meile juba enne rääkinud, et selles paigas on koht, kus olemas kõik treenimisvõimalused ning seal siis tehakse trenni ja näidatakse end samal ajal. Seal oli tõesti trobikond päevitunud ja musklis mehi, kes sooritasid seal erinevaid atleetilisi tegevusi. Midagi väga paeluvat selles polnud ja me suundusime paljajalu pehmesse liiva vajudes, läbi testosteroonipilve vee poole, sest päike hakkas loojuma ja tahtsime siiski ka varbad vette pista.
Los Angelese ilm on sellises kliimavööndis, kus päeval on väga palav, kuid kohe kui päike loojub, jahtub õhk kiiresti ja öö on jahe, isegi karge. Ka vahupitsiline laine, mis meie jalgu limpsas oli karge. Oli ju ikkagi oktoobri algus ja ilm juba sügisene, kuigi sellises sügises võiksin ma elada kogu aeg. Ja Mika tormas lainetele järgi ja nende eest ära nagu need väiksed linnud mis-nende-nimi-nüüd-oligi. Tema vee jahedusest ei hoolinud. Ja mina heitsin käed oma mehe kaela ümber ning lihtsalt nautisin seda kõike. Me olime Los Angeleses, imesuurel rannal, sel hetkel polnud maailmas kohta, kus ma oleksin tahtnud rohkem olla. Minus on olemas see kummaline lõhestumine, et isegi kui ma olen kuskil toredas paigas, on mul ikka tunne, et ehk oleks kuskil mujal parem, ehk tunneksin ma end seal täiuslikumalt. Jah, ma tean – see ahne naise sündroom. Kuid seal rannas olles oli 100% kohal ja see oli niiiii hea tunne!
Päike loojus, taevas värvus moonpunaseks, oranžiks, kuldseks ja tekitas rannale süsimusti maastiku- ja inimsiluette. Vaatasime veel kuidas poisid rulapargis trikke tegid ja jõudsime seal rulluuisutajate alale, kus kõlas ülichill muusika, mis sundis meid paigale jääma, kuigi olime juba lahkumas.
Tekkis soov veel seal olla, veel nautida seda eriskummalist vibe`i, mis meid endasse haaras ja verre midagi nii tukslevat ja erutavat valas. Mika tantsis ja hüples ning meie Tarieliga lihtsalt sulandusime sellesse sumedusse. See tundus ühtaegu nii tugevalt päris ja samas nii ebareaalne.
Siis lõpuks lahkusime ja suundusime oma auto poole, mis oli kenasti puutumata. Sõitsime mööda kõrvaltänavaid, kus oli nii palju huvitavam võrreldes kiirteega. Sai õhtuhämaruses süüdatud soojade tuledega majaakendesse piiluda ning kujutada, millised inimesed seal elavad. Siin, rannapiirkonnas oli kindlasti kallis kinnisvara.
Samas ei moodustanud siinsed elamud mingit terviklikku rajooni, sest hooned olid nii eriilmelised. Mõned majad olid vanad ja ajahambast puretud, ilmselt elasid neis inimesed, kes olid seal lapsest peale elanud või maja päranduseks saanud. Vähemalt ma kujutasin niiviisi ette. Sealsamas kõrval kõrgusid mõned ülimalt modernsed elamud, suurte klaasseinte ja varikatuste süsteemiga. Tubades oli näha minimalistlikku interjööri, mida ilmestasid mõned efektsed ning kallid valgustid, mööbliesemed ja skulptuurid. Õhus hõljus midagi tabamatut… Mis tunne võiks olla elada siin – nii lähedal sellisele tuiksoonena pulseerivale rannale Hollywoodis. Ja jälle kõlas mu kõrvus “California dreaming”. Ja ma olen korraga nii tänulik sellele hetkele ja kogu mu elule, mis oli mind siia kandnud. Kui ühe foori taga peatusime, nägin seinal suurt kuldset kirja, mis ütles – Be humble. Ja seda ma olingi!
Disneyland
Jah, me lähme Disneylandi!!! See oli selge hetkel, mil ostsime USA-reisi piletid, sest kuidas siis teisiti!? Piletid ostsime minekueelsel õhtul ja nende hind (632 eurot – piletid kolmele) lõi ikka hinge kinni küll, korraks. Aga siis meenus jälle, mida me reiside puhul tihti tunneme – meil kõigil on vaid see üks praegune hetk ning sellest tuleks võtta, mida iganes see pakub. Ja muinasjutumaal käia on hindamatu elamus, mida kindlasti teha. Me Tarieliga olime unistanud sellest oma lapsepõlvest saati ja see oli olnud ikka sedasorti unistus, mille olime justkui kõrvale pannud. Kuid nüüd, kui olime siin, lõi see tolmukorra all särama. Mulle meenusid Põhjanaelast loetud lood ja see tunne, kuidas Disneyland tundus tollal nii kauge ja kättesaamatuna.
Suuresti plaanisime sinna minna siiski Mika pärast, sest loomulikult tahab iga laps Disneylandi minna. Ja temaga kaasa läksime meie samamoodi – lastena. Meile ei tulnud väga pähegi, et inimesed läheks sinna ilma lasteta, kuid kohapeal nägime, et see on väga tavapärane. Nägime ka üsna palju vanu inimesi ja paar vana daami sõitsid seal rahumeeli, kõike nautides ratastooliga ringi. See pole vaid lastele loodud maailm. See on muinasjutumaa ja seal leiab igaüks midagi.
Olime juba Tallinnas ostnud Mikale Disneylandi minekuks sobivad riieded, mida me talle enne ei näidanud. Need olid Minnie ja Daisyga piltidega pluus ning roosa tüllseelik,mille juurde sobis ka ta enda valitud roosa Minnie pildiga nokats. Panime kohe hommikul need riided talle valmis ja ütlesime, et täna on tema päev ja meil on talle üllatus. Me teeme aeg-ajalt selliseid päevi, mille pühendame vaid talle ja teeme tema meelistegevusi. Ja täna oli meil talle ikka tõesti suur üllatus 😀 Ütlesime, et need riided sobivad hästi sinna kohta, kuhu me läheme: “Kas sa oskad ära arvata, kuhu me täna lähme?”
”Disneylandiiiiii!!!” hüüdis meie arukas laps uskumatu rõõmuga hääles. Jeeeee!!! On superlahe lapsevanemana näha, kuidas miski su last nii väga vaimustab!
Anaheim, kus Disneyland asub, on Los Angelesest 38 kilomeetri kaugusel, nii et me sõitsime sinna umbes 45 minutit. Tarieli valis meie majutuse ka tegelikult selle järgi Montebello linnaossa, et see oleks Anaheimile lähemal. Igal juhul tervitasid meid peagi suured sildid, mis juhatasid meid hiiglaslikku, vist viiekorruselisse parklasse, kus meile oli piletil antud ka parkimiskoha number. Sealsed töötajad juhatasid meid kohale ja seejärel suundusime rongijärjekorda. Hiljem selgus tõsiasi, et kogu Disneylandis on hästi paljud atraktsioonid seotud just rongisõiduga. Nii et sõita saime palju.
Lõpuks olime kohal! Oh, see tõesti oli värvikirev ja lärmakas muinasjutumaailm, kuhu me sisenesime. Selle pargi külastamine just 2023. aastal oli märgiline, sest tähistati Disney kompanii 100. sünnipäeva. Täpsemalt – Disney produtseeris oma esimese multifilmi 16. oktoobril 2023 (minu setu-vanaema sünnini oli siis veel paar kuud aega). Hetkel kui meie Disneylandis olime, oli 6. oktoober 2023. Peale selle tähtsündmuse, oli kogu park läheneva Halloweeni puhul piduehtes, kõikjal kumasid oranžid kõrvitsad, luukerepead ja muud kummituslikud tegelased.
Jõudsime kohale üsna vara hommikul, kell 10 olime kohal. No vähemalt on see meie jaoks vara 😉 Aga tõesti, suured rahvamassid polnud veel kohale jõudnud, need saabusid kuskil lõuna paiku. Nii et saime üsna rahulikult mööda peatänavat linna jalutada ja kuulata ühe 50ndate stiilis rõivastatud kapelli tervituslaulu. Arvasime esiti, et nendes peasissepääsu ja peatänava äärsetes majades on ka mingid tegevused vms, kuid tuli välja, et need on vaid nännipoed.
Igal juhul arvasin mina, et nüüd tuleks teha pidulik sisenemine ja suunduda selle lossi juurde, mida me kõik Disneyga seostame. Niisiis suundusime selle juurde ja sattunud nagu vanaaegsesse saksa külakesse, kus olid sõrestikmajad ja eemal ka väike kindlus.
Ja muidugi märkasin ma seal kohe Lumivalgekese lossi. Mika ja Tarieli juba teavad, et see on mu lemmik Disney-printsess ja eks siis võtsimegi selle atraktsiooni juurde järjekorda. Lahe, et Lumivalgeke oli esimene ja lahe oli (mida hiljem enam üldse ei juhtunud), et järjekord oli lühike. Saime vaid veidi sabas seista, kui juba juhatati meid väikestesse vagunitesse ja algaski sõit pimedasse koopasse, kus jutustati umbes 2-3 minutiga erinevate ruumide, keskkondade ja liiguvate nukkude ning helide-häältega ära Lumivalgekese muinasjutt. Ma olin tõesti vaimustuses! Selles muinasjutus on süngust ja ilu ning kõik see valguste, helide ja tunnete virrvarr haaras mind täielikult endasse ja ma tundsin, et olen vaid selles hetkes! Tundsin seda muinasjuttu endas.
Mind tõi muinasjutust maa peale see, et mu kohvitops oli kotis lekkinud ja veidi ka Tarieli pükse niisutanud. Noh, õnneks kuivatas California päike kõik minutitega. Mika arvas, et talle nendest printsesside pimedatest lossilugudest aitab (käisime ka Okasroosikese lossi läbi). Peagi istusime juba paadis, mis viis meid miniatuurset muinasjutumaad avastama. Paat sõitis mööda kurvilist kanalit, mille madalakspöetud muru ja bonsaidest minipuudega veerudel asusid tillukesed majad, vesiveskid, lossid, kindlused.
Siis läksid Mika ja Tarieli Alice Imedemaal loost inspireeritud teetassi-karuselliga sõitma ja mina süvenesin sealsamas kõrval olevasse suveniiripoodi, mis kandis nime Mad Hatter. See oli ka ainus pood, kus ma Disneylandis nii kaua veetsin, põhjusel, et nüüd oli rohkem rahvast kohale jõudnud ja Tarieli-Mika pidid tükk aega karusellisabas seisma.
Poe kujundus oli muidugi muinasjututeemaline ja müüjad kandsid, nagu kogu pargi töötajad, saksa rahvarõivaist inspireeritud vormiriideid. Siin müüdi Miki kõrvadega peavõrusid, teemaks erinevad muinasjutud ja hinnaks 35 dollarit. Päris krõbe hind peavõru eest, kuigi need olid uhked. Meie endale ei ostnud, kuid pargis nägime paljusid perekondi, kel kõigil erisuguseid Miki-kõrvad peas. Nii et siin Disneylandis sai kiiresti ja kergesti veel raha kulutada, kuigi piletihind oli niigi kõrge. Meil oli veel lisatasu eest ostetud pääsmed, mis pidid meid järjekorras edasi aitama, kuid vist vaid ühes kohas saime kiiremini edasi.
Jalutasime edasi ja jõudsime Star Warsi maailma. Uhhh, see oli lahedalt tehtud ja seal nägime ka esimesi kostümeeritud tegelasi, pargi töötajaid, kes meile valgetes stormtrooperi vormides vastu jalutasid ja sai osta sellise erilise kujundusega Coca-colat.
Oleks tahtnud kauem selles keskkonnas olla ja imetleda neid ehitisi, kuid Mika polnud veel Tähesõdade filme vaadanud, sellepärast ei pakkunud see talle huvi…
…ja tegime ühe paadisõidu läbi Minu väikses maailmas ning suundusime siis Miki Hiire linnaossa, kus me veetsime päeva pikima osa.
Kõigepealt nägime Donaldit ja Mika sai teda ka kallistada, ütles, et ta oli nii pehme, ja temaga koos pilti teha. Siis sõitsime vöötoravarongiga ameerika mägede stiilis karusellil, kus ma reaalselt kartsin, et mul lendavad päikseprillid peast 😀 no selline tsentrifuugi tunne oli, ja karjusin ka täiest kõrist. Mikale meeldis see sõit nii väga, et ta oli nõus veel umbes tund aega järjekorras seisma, et veel kaks sõitu teha.
Tarieli oli temaga ja ma läksin veidi ringi uitama. Ostsin Daisy kohvikust, kus me enne sõime, kohvi ja jalutasin Minnie maja juurde. Seal lookles pikk saba, et Minniega pilti teha. Seadsin ka end ootama. Selles järjekorras seistes sain aru, et me saame näha vaid mingit osa pargist, sest lihtsalt aeg saab otsa. Sellepärast müüaksegi mitmepäevaseid pääsmeid ja on olemas hotellid otse Disneylandi alal. Igal juhul seisin ma Minnega kohtumise ootuses üle tunni (iga atraktsiooni juures on kirjas ka umbkaudne ooteaeg) ja pool aega pidid seisma ka Mika ja Tarieli, kes karusellilt saabusid.
Päike kõrvetas.
Õnneks pääsesime viimaks Minnie maja jahedusse. Igale külastajale oli antud aeg, et majaga tutvuda, pilti teha ja siis Minnie juurde tagaaeda jõuda ning temaga koos pilti teha. Maja sisemuses tundsin end nagu Miki Hiire koomiksisse sattununa. Olen “Miki Hiire” koomikstega üles kasvanud ja nüüd teeb sama mu tütar. Minnie majas oli täpselt see tunnetus nagu koomiksites, mida jäljendades ma väiksena joonistasin. Kõik vormid ja värvid olid just sellised pehmed ja voolujoonelised. Kogu mööbel oli valmistatud mingist tugevast, siledast materjalist, näiteks ka diivanid ja toolid. Kangapindu vms ei olnud.
Ja majast välja astudes seisiski oma tagahoovis punases valgetäpilises kleidis Minnie ja lehvitas meile. Lasime tal Mikaga kahekesi pilti teha ja siis koondusime ka ise tema ümber.
Disneylandi loomtegelased ei räägi, sest neil pole justkui rahvust – kogu suhtlus käib kehakeeles. Ja kui ma seisin Minnie kõrvale ja panin pildistamiseks käe ta seljale, tundsin korraga, et see ongi päriselt muinasjutu hiireke. Ta väristas end vahepeal kergelt üle kogu keha, võttis fotode jaoks poose ja lehvitas. Kõik ta liigutused olid täpsed ja samas võluvad.
Kohe Minnie maja kõrval asus Miki maja. Sinna millegipärast mingit järjekorda ei olnud ja saime kohe majja uudistama minna ning läbi pikkade koridoride jõudsime kinosaali, kus näidati vanu Miki Hiire multikaid. Seejärel juhatati meid Miki enda juurde ja ka tema võttis meid tummalt vastu, olles riietunud must-valgesse nagu oleks ta pärit ajast enne värvitelevisiooni. Tegime ka temaga pilte.
Siis veel üks pikk rongisõit ümber pargi, läbi tunnelite, üle vee, mööda metsiku lääne kanjonitest, kõikjal sai mööda sõites näha igasuguseid kujusid, millest mõned ka liigutasid ja helide abil anti lisaemotsioone. Rong peatus vahetevahel ja lasi reisijaid maha ning võttis uusi peale. Igas jaamas oli ka jaamakorraldaja.
Peale seda rongisõitu jõudsime umbes samasse kohta tagasi ja kuna algas just Lõvikuninga etendus, siis asusime seda vaatama. Oma arust olime kavalad ja hoidsime selle koha lähedale, kust õhtune rongkäik mööduma pidi. Hämaraks läks järsku ja nagu nõiaväel kaotasime oma hea koha, sest mingil hetkel olid inimesed hõivanud kogu kõnnitee-äärsed alad ning pargi töötajad vedasid nende ümber nöörid takistades nii inimeste liikumise. Ja meie jäime seisma küll tee äärde, kuid siiski veidi kõrvale ja taha. Tarieli võttis Mika sülle, et ta paremini näeks, sest sellele rongkäigule oli meil palju ootusi. Kuid kahjuks möödus see üsna ruttu ja oli lühikesevõitu. Mõni ilus hetk oli, kuid no ausalt öeldes, lahjaks jäi. Võibolla “aitas” sellele tundele kaasa ka see, et kogu Disneylandis ringi jalutades ei olnud me kohanud eriti palju Disney tegelasi. Tarieli oli kord üksi kõndides näinud punaste juuste ja roheka kleidiga printsessi ja koos nägime Tähesõdade stormtrooperseid, Donaldit, Mikit ja Minniet ning oligi kõik. Lottemaaga võrreldes, kus tegelased tulevad sulle kohe väravasse vastu, oli see ikka nadi suure pargi kohta. Kuid samas teistpidi ka arusaadav – Disneyland on ilmselgelt liiga väike nende masside jaoks, kuigi seda paika on laiendatud ja ilmselt laiendatakse veel ja veel. Nii et neid karaktereid lihtsalt ei jagu kõikjale. Kuigi ikkagi – oleks lahedam neid rohkem näha!
Liikusime edasi fantaasiamaailma, kus ühel väiksel laval, mille ees oli vähe rahvast, algas diskoõhtu ja üks aktiivne naine näitas lastele aeroobikaliigutusi ette. Tore oli ka see, et lõpuks olid seal ka mõned kostümeeritud tegelased – kaks printsessi ja üks vanem kõrgiilmeline daam (ei saanud aru, millise muinasjutu tegelased), viimane kandis oma rolli väga hästi välja. Ta ei langenud hetkekski osast välja ja samas vestles vahel ka lastega, kes tema ümber tunglesid. Mikale meeldis üks roosas kleidis printsess ja ka too tuli lavalt alla ning suhtles lastega, mis oli väga tore.
Korraks nägime rahva seas Irvikkassi liikumas, kuid keegi lastest tegi talle vist füüsiliselt haiget ja kaks pargitöötajat evakueerisid kassikostüümis tegelase ruttu. Kerge töö see kindlasti pole.
Arutasime Tarieliga ka seda, kui palju teenindavat personali see park vajab ja kuhu olid peidetud kõik töökojad, köögid, tarvikud, tööriistad jms abivahendid. Arvatavasti oli siin palju maa-aluseid parklaid ja töökäike ja abiruume, mis kogu Disneylandi varustasid, sest maa peal ei näinud me liikumas mingeid muid sõidukeid, kui vaid need, mis muinasjuttudesse kuulusid. Terve park oli väga puhas, kuigi kogu päeva jooksul nägin vaid ühte koristajat, kes Walt Disney kuju juures tolmu pühkis. Kiitsin ja tänasin teda pargi puhtuse eest, mis teda väga liigutas. Jaa, huvitav oleks olnud näha aega, kui park on külastajatele suletud ning kõike seda hooldatakse, puhastatakse ja silutakse, sest seal tõesti oli, mida korras hoida. Kõikvõimalikud mehhanismid ja masinad, mis pidid ideaalselt töötama. Tiim selle kõige taga oli kindlasti tohutu.
Tegime veel ühe sõidu kollase allveelaevaga ja nägime Nemot ning siis veel veidi ringikõndimist, juba tossavate jalgadega ning peagi pidigi algama igaõhtune võimas ilutulestik lossi ümbruses.
Ka sinna olid inimesed end juba varakult sisseseadnud, et nii paar tundi seda seal oodata ja oma kohta hoida. Meie seekord ei üritanudki ja see otsus oli õige, sest ringi liikudes saime ilutulestikku erinevate nurkade alt ehk pareminigi näha. Oli tõesti pidulik ja uhke see tulevärk, mille juurde kuulus ka lossiseintele projetseeritud Halloweeni-teemaline videograafika ning üle pargi kostis muusika: “Halloween, Halloween…” Kihvt oli! Tõeline lapsepõlve tähistamine.
Lahkudes ostsime endale mälestuseks prossid – Tarieli Miki Hiirega ja me Mikaga Minniega. Ning juba ootaski rong, et viia meid tagasi reaalsusesse. Tunne oli igal juhul veel sürreaalne – me tõesti käisime just Disneylandis!!!
Halloween
Peale Disney-päeva võtsime aja veidiks maha, sest neid võimsaid muljeid ja emotsioone oli vaja veidi settida lasta. Nii et järgmisel päeval jalutasime pärastlõunal oma Montebello piirkonnas ringi ja vaatasime, kuidas kohalikud kodusid Halloweeniks kaunistavad. Seda tehti siin tõelise entusiasmi ja suure pühendumisega. Väga huvitav oli vaadata.
Meie airbnb lähedal majas ootasid vanemad oma sõdurist poega koju tagasi. Nii et lisaks Halloween`i kaunistusele olid seal plakatid sellel teemal.
Ja üks majapidamine oli Halloweeni ikka väga tõsiselt võtnud. See peata ratsanik oli pimedas tõeliselt hirmuäratav. Hobuse jalad olid mingi masinavärgiga liikuma pandud ja kõlaritest tulid kõhedusttekitavad hääled. Muljetavaldav!
Meie linnaosas elas palju mehhiklasi, üldse tundus, et mida lähemale Mehhikole, seda rohkem mehhiklasi USA-s leida võis. Kuid siin piirkonnas moodustasid nad tõesti valdava hulga elanikkonnast. Ja leidus palju mehhiko söögikohti, kohalikus supermarketis müüdi Mehhikos tuttavaks saanud toiduaineid, puuvilju ja muid tooteid. Külastasime ka üht festivali, kus esinesid mariachid ja müüdi kõiksugu mehhiko käsitööd, toitu jne. Samas olid siinsed mehhiklased täielikult üle võtnud ka Halloweeni teema miksides seda nende enda Dia de Muertose kujunditega. Nii et siin toimus huvitav kultuuride segunemine, mida hiljem nägime ka Mehhikos.
Juudi linnaosa
Sellesse Los Angelese linnaossa sattusime, sest läksime ühte huvitavasse kinno, kuid sellest juba allpool. Igahommikuses päiksesäras sõitsime kohale ja parkisime auto kõrgete puudega ääristatud tänavale, seal seisvad majad olid uhked ja kohe oli tunda, et siin elavad heal järjel olevad inimesed.
Kuna filmiseansi alguseni oli veel mitu tundi aega, siis jalutasime siin ringi ja läksime enne veel sööma. Enamus elumaju olid siin ühe perekonna valduses, kortermaju pigem vähe ja Halloweeni-kaunistusi siin ei kohanud.
Väga vaiksed ja hubased olid need tänavad ja kuidagi nii tuttavlikud filmidest.
Peale kinokülastust nägime korraga kõikjal selle linnaosa inimesi kõndimas ja kohe oli selge, et tegemist on juutidega. Kuna oli pühapäevane päev, siis oli neil ilmselt käsil mingi traditsiooniline tegevus, sest liiguti pidulikus riides ja perekonniti koos.
Seal nägime tõesti sellise välimusega juudi rahvuse esinajaid nagu me siiani vaid filmides oleme näinud. Oli jälle sarnane tunne nagu amisheid kohates. Muidugi olime kõrvalokkide ja suurte kübaratega juute lennujaamade näinud. Kuid sellist suure karvase peakattega mees oli küll esmakordne ja maailma avardav nägemine.
Tarantino kino
Tahtsime LA-s kindlasti ka kinno minna. Kuid kuna Mika jaoks olid paljud filmid sobimatud, siis jäi kahjuks ära kuulsa Hiina kino külastamine. Seal näidati parajasti “Creatorit” ja “Lillekuu mõrvarit”, kuid mitte ühtki lastele sobivat filmi. Siis aga leidis Tarieli veelgi huvitavama kinovariandi – Tarantinole kuuluva kino, kus näidatakse tema valikul filme, mis on filmitud 16 mm filmilindile. Loomulikult lähme sinna! Ning õnneks leidus seal ka Mikale sobiv film. Koomik Ernie filmide sarjast õudussugemetega komöödia. Aga Tarieli kinnitas, et see on Mikale sobiv. Samal ajal näidati ka seal kinos ka Darren Aronofsky “Musta luike”.
Juba selle kino nägemine oli omaette kogemus. Filmide nimed olid laotud magnetiga tähtedest, täpselt nagu vanasti tehti ja meenus kohe ka Tarantino enda film “Inglourious basterds”, kus Shousanna vahetab oma kino sissepääsu kohal olevat filmi nime, mis just sellise tähtedega sinna paigutatud.
Astusime ootusärevalt ja erilise südamelöögiga meie armastatud režissööri kinno ja läksime lihtsasse saali, kus seintel rippusid Tarantino filmidest pärit plakatid. Piletil kohti märgitud polnud ning me võisime ise sobivad istmed valida. Tarieli oli kino tutvustusest lugenud, et lastele on siin tasuta popcorn. Läksime Mikaga asja uurima ja selgus, et nii ongi. Mika sai oma popcorni. Superluks! Sellistel hetkedel ma tõesti tunnen lapsevanemana uhkust – 6-aastasena istuda LA-s Tarantino kinos ja nautida filmi. Filmi juhatas sisse üks mees, kes rääkis ka tulevatest filmidest.
Ja algaski film, mis oli kohati groteskselt naljakas ja jutustas loo nohustest metsavaimudest, kes lapsi puust kujudeks muudavad ja kelle vastumürgiks on emapiim 😀 Väga lõbus oli. Kinopublik elas filmile igati kaasa, vahepeal aplodeeriti ja olid tugevad spotaansed naeruplahvatused. Valitses vahetu ja vaba meeleolu ja nägin kõrvalt, et ka Mika nautis kõike toimuvat. Siinsele publikule oli Ernie karakter tuntud ja sellepärast neile ka kindlasti naljakam, kui meile (Tarieli teadis teda küll). Kokkuvõtteks jäime selle kinokülastusega väga rahule, kuna siin oli peale filminautimise nii palju kihistusi.
Hollywood Walk of Fame
Järgmisel päeval läksime Hollywood Boulevardile vaatama oma armastatud näitlejate, režissööride ja lauljate tähti. Seal palju sõnu ei olegi vaja, isegi päevasel ajal käib seal selline melu ja möll, et mis siis veel öösel lahti läheb. Sealsamas oli ka kuulus ja üliägeda interjööriga Chinese Theater, otse selle ees leidsin oma kalli Bruce Willise tähe!
Ja siin ja sealpool teed oli veel palju tähti, mida ja millega koos me siis end õndsalt pildistasime. Mikal ei olnud seal väga huvitav, kuid ta leidis Lumivalgekese, Miki Hiire ja Walt Disney tähe ning ühe kuldse miimi.
Igaüks oma lemmiktähe juures.
Hollywood sign
Tarieli suur unistus oli näha Hollywood sign`i juurest avanevat vaadet öisele LA-le. Seda oleme filmides nii palju näinud, et see vaade on justkui osa meist endist. Nii et ühel pärastlõunal asusime sinna teele, valisime aja, kus poleks enam nii kõrvetavalt kuum mäkke rühkida.
Parkisime auto ja asusime matkama üles üsna kõrgest järsakust, millel tõustes avanesid üha kaunimad vaated linnale. LA on üsna madal linn, vaid päris kesklinnas on kobar pilvelõhkujaid, justkui hajameelse autori peoga puistatud mineraalikillud, kes ühtlast peent kalliskivipuru.
Oli omaette elamus, kõndida justkui metsikus looduses, sest sellel mäenõlval ei olnud mingeid tänavalaternaid, prügikaste ega muud seesugust, vaid oligi savisegune punasesse pinnasesse tallatud tee, mis viis selle kauaigatsetud Hollywoodi kõige kuulsama sümboli juurde.
Hiljem selgus, et enamus huvilisi sõitis observatooriumi juures olevasse parklasse ja sealt oli märk kohe otsekui peo peal. Jah, see on seesama paik, kuhu maandus alasti Arnold Schwarzenegger kehastades robotit David Cameroni kultusfilmis “Terminaator” ja nõuab vaateplatvormil seisvate kuttide riideid. Meie aga rühkisime sinna observatooriumi juurde kaks tõusu. Kohale jõudes, pikutasime ja nautisime mõnda aega sealset rahulikku vibe’i ja vaatlesime Hollywoodi kirja.
Kuid siis tekkis mõte, et ehk saab ka sinna lähemale minna. Päike hakkas juba vajuma, kui me kõndisime mööda jätkuvalt mäenõlvadel looklevat teed, kus meile tulid vastu ja rühkisid meist mööda ka mõned jooksjaid ja tervisekõnni tegijad.
Nii vaikne oli ja õhtupäikse kuld muutis selle hetke eriti kauniks.
Hollywoodi silt tuli üha lähemale, kuid samas nägime, et tee sinna on ikka veel pikk. Mõtlesin ka hoiatussiltidele, mida teel paari kohas olime näinud – Ettevaatust, lõgismaod! Ning muidugi hakkasin oma edasirühkivale perele pidurit peale tõmbama 😀 Tegime veel ühe kurvi ja vaatasime uhkelt meie ees nüüd juba palju suuremalt paistvat kirja – Hollywood. Sinna päris lähedale me nagunii enne pimedat poleks jõudnud ja pimeduse saabudes saabub siin ka jahedus.
Nii et peagi pöördusimegi tagasi. Oli lahe vaadata, kuid linnas tuled süttisid ja see suur pind justkui särama lõi. Observatooriumi juurde jõudes oli juba täiesti pime ja me otsisime endale hea koha, kust tuledes linna vaadata.
”Suurlinna tuled!” nagu ütles Ümera Ülu sarjas “Õnne 13”. Kordasime Tarieliga seda parooli. Ja üks suur unistus oligi taas täitunud. Seisime õhevil selle lävel. Oli imeline olla seal, selle nii-paljude-heade-filmide-sünni-paigas. Mäest alla laskusime nagu jaaniussikesed hoides käes telefoni taskulampi, et jalge ette näha. Pimedus oli kõikehaarav ja mägi üsna järsk, jalgade all libises tihti kiviklibu ja meie sõitsime sellega vahel ka veidi kaasa.
Las Vegas
Ning olidki jäänud meie viimased päevad selles osariigis. Otsustasime juba Chicagos, et käime Los Angeleses olemise ajal ära ka Las Vegases. Sest kui USA-s oleme, siis lihtsalt tuleb seda teha ja pealegi avastas Tarieli, et seal avati just maailma suurim kuppel-ekraan Sphere. Ja loomulikult tahtsime me seda näha. Saime osta ka piletid seal toimuvale filmilinastusele, nii et nüüd oli vaja kohal olla. Ühtlasi saime niiviisi teha teoks veel ühe oma unistuse – sõita Ameerika pikal ja sirgel maanteelindil, mis kulgeb läbi kõrbe. See sõit oli tõesti nagu filmis!
Jällegi – me justkui olime seda kogenud, kuid päriselt sellel teel olla, selle kõrvetava päikese käes laiuvat kõrbe ja möödvilksatavaid kaktuseid ning muid üsna kuivanud moega taimi silmitseda, oli hoopis midagi muud. Siin oli ka sellist meeleolu nagu Frida maalidel, kus punakaspruun maa on pragunenud.
Vahel keerutas tuulehoog liiva pilvena üle, vahel liugles meie auto kohal mõni üksik kotkas, vahel silmasime üksikuid maju, mis seisid väikse kobarana selles tühjuses, ilma et ükski puu neile kosutavat varju oleks pakkunud. Kuid enamasti laius meie ümber tühjus, mida ilmestasid kaugusest saabuvad ja siis selja taha jäävad mäed.
Las Vegas asub Los Angelesest 360 kilomeetri kaugusel ja me sõitsime sinna umbes 4 tundi, tehes vaid väikse söögipeatuse. Tarieli oli megatubli ja viis meid kenasti kohale.
Las Vegas tervitas meid kohe oma kummaliste kõrghoonetega. See linn ei sarnane ühegagi, kus olen käinud, sest sinna on kuhjatud kokku ju kogu maailma arhitektuur, püramiididest Eiffeli tornini ja muidugi on kõikjal kasiinod ja hotellid.
Oma hotellini, milleks oli Circus-Circus, jõudsime üllatavalt ruttu, kuid sissepääsu leidmine võttis aega. Lõpuks otsustasime, et Tarieli otsib parklat ja ma lähen uurin hotellis, kus saaks check-in`i teha. Kui kummaliselt pika ja sadade elektripirnidega kaetud katusealusest hotelli fuajeesse astusin, jäi mul korraks hing kinni.
Ma astusin otse kasiinosse, tohutusuurde tuledest vilkuvasse ja mänguautomaatide helidest kilisevasse mängumaailma. Mu jalad vajusid pehme vaiba sisse ja pidin end sundima edasi liikuma. Siin tajusin ma tohutut kontrasti sellega, kust ma tulen ja kus ma nüüd järsku olen, tillukese Eesti tillukeseset piiriäärsest külast olin ma nüüd äkki otse maailma mängupõrgus ja see kõik lõi mind pahviks. Kui Saali-vanaema seda kõike näeks. Tema, kes ta kõige kaugema kohana Petserisse juuksurisse kõmpis ja õnnelik oli kui hobuvankriga tagasi sai. Ta vist ei jõudnud elu jooksul Tartussegi. Kõigi oma mõtete virrvarris kõndisin läbi lõputuna tunduva kasiino. Viimaks leidsin siiski ka hotelli retseptsiooni.
Maja tagant, parklast oleks otse sellesse saanud. Nüüd läksin Tarielit otsima ja kõmpisin tagasi hiiglasliku sissepääsu poole. Ilmselt oli kogu see kummaline tunne mulle näkki kirjutatud, sest mööduv mees hüüdis mulle: “You look lost, love!” Ja seda ma tõesti olin, alates oma riietusest, ma jooksin siia otse autost, kus mul palavuse vastu oli seljas õige napp, õhuke kleit ja lõpetades ebareaalsuse tundega, mis mind tabanud oli.
Saime lõpuks kenasti oma tuppa, mille remondis oli 70ndate hõngu, kuid mis oli muidu igati korralik ja puhas ning kahe suure voodiga varustatud. Lisaks paistis meie 11. korruse aknast kuulus Elvise hotell. Seesama International hotell, kus ta elas ja esines nagu kuldpuuris. Nüüd olid selle ümber kerkinud palju kõrgemad hooned ja omal ajal pilkupüüdev hotell tundus nüüd nende kõrval hoopis väike.
Tõmbasime veidi hinge ja siis juba asusimegi läbi Vegase teele Sphere poole, sest Tarieli oli hotelli selle lähedale valinud, nii et saime sinna ilusasti jala kohale minna ja ühtlasi ka seda omapärast linna näha. Circus-Circusest väljudes haaras meid enda valdusesse tugev ja kuum kõrbetuul. Uhhh, see tahtis juuksed peast puhuda ja rebis meie riideid. See vaibus veidi siis, kui jõudsime tihedamalt paiknevate majade vahele.
Peagi jõudsimegi selle ulmelise suure kupli juurde. Maailma suurim ekraan. Videod ja pildid jooksid nii sees kui väljaspool. Oli tõesti tunne, et oleme astumas tulevikku või mõne sci-fi maailma. Nagu te juba korduvalt olete aru saanud – selles maailmanurgas, mis asub LA lähedal oli meil nii tihti filmis-olemise-tunne. Ja see oli äge, sest me Tarieliga oleme suured filmifriigid 😀 ning juba võib aimata, et Mika ka.
Kogu Sphere kogemus oli ülilahe, alustades sellest, et logistika oli siin nii sujuvaks tehtud ja kõik töötas justkui õlitatult. Järjekordi peaaegu ei tekkinud ning polnud mingit ootamist ja passimist, kuigi seansile kogunes terve saalitäis rahvast. Saali mahtus 17 600 inimest, sellel korral küll nii palju rahvast ei olnud, kuid keskmised sektorid olid kõik täis. Teenindav personal oli kõikjal olemas, väga sõbralik, naeratav, kuid samas nagu märkamatu. All fujees tervitasid inimesi inimkujulised robotid, kellega sai ka üks ühele vestelda, millist võimalust Tarieli ja Mika kohe ka kasutasid. Mikal oli oma Minnie pildiga müts peas ja seepärast tervitas robot teda kohe: “You are famous Minnie Mouse! What is your real name?”
Fuajeest liikusime sujuvalt eskalaatoritega üles ja jälgisime keskkonda, mis mõjus sama ulmeliselt kui filmi “The Passangers” kosmoselaeva interjöörid. Kõikjal helendavad geomeetrilised ning värvi ja helendusastet muutvad valguspinnad. Oli tunne, et elame selles hetkes küll mitu elu. Sellised hetked ja emotsioonide ahmimine ongi reisimise juures nii võluvad.
Ja siis jõudsime tohutusse saali, kus istmed järsu amfiteatri põhimõttel laest põrandani jooksid. Väga võimas mulje ja samas veidi ka kukkumise tunne, meie ees istujate tooliseljatoed olid paigutatud nii, et need ei varjanud meie eest midagi. Rohkem längus nurga all põrand ja kõrgemale seatud istmed tekitavad igale tagumisele reale nagu turvaliste seljatugede tsooni, mille taha saad oma jalad põlvini peta. Kuid siin istusime nii, et eesistujate toolid varjasid vaid meie varbaid 😀 Nii et reaalselt oli kukkumise tunne vahepeal. Samas oli kõik mugav ja turvaline ning jalgadel piisavalt ruumi ja ruumi ka vabalt ringivaatamiseks. Selles saalis polnud küsimust, et kellegi kõrge soeng või kübar tagaistuja vaatevälja varjaks.
Ja siis algas peale Darren Aronofsky “Postcard from earth”. Oli üsna kirjeldamatu tunne kui film ekraanil algul nagu tavapärases piklikus vormis algas ja ma jõudsin juba mõelda, et ahaa, no vot siis polegi midagi nii võimsat selles ekraanis… Kui korraga pilt paisuma hakkas ja paisus, paisus, paisus, kuni kattis kogu pinna meie ees, kõrval, kohal ja ümber. See oli superVÕIMAS!!! Üliäge tunne lihtsalt! Sellises kinos tahakski vaid käia ja niiviisi üleni filmi sees olla. Tõesti väga-väga äge kogemus! Lugu rääkis sellest, kuidas me planeedil Maa oma elu oleme ise ära rikkunud ja nüüd teisele planeedile elama kolima peame. Aga filmi sisu ehk polnudki nii oluline, kuivõrd see, kuidas seda meile näidati. Kogu publik oli kord sügaval vihmametsas, kord savannis, kus tundus, et elevant astub seinalt kohe meie sekka, …
… kord vahtisime tõtt saalitäie publikuga ühes teises saalis. See kõik oli nii suur, võimas ja ruumiline, et seda on raske kirjeldadagi.
Tarieli räägib oma postituses detailsemalt ka numbritest, näiteks sellest, kui mitmetuhandest väiksest erkraanist see hiiglaslik kuppel koosneb. Shpere`st lahkudes olime ülevas meeleolus ja oli selline tunne, et maailm avardus. Tõepoolest, tavalises kinos sellist elamust juba ei saa.
Seejärel sukeldusime Las Vegase ööellu nii palju kui üks 6-aastase lapsega paar seda saab. Kõndisime palavas öös ja muudkui imetlesime seda vilkuvate tulede, muusika ja meelelahutuse tuiksoont ja melu. Nägime Eiffeli torni ja Triumfikaart, tantsivaid purskaeve…
… ja muidugi tuntud kasiinot Flamingo, mille leekivpunane ja tuledes vilkuv lilleõie kujund on olemas kõigis filmides, kus Las Vegast näidatakse.
Õhtu lõpetasime oma hotellis Cirucus-Cirucus, kus panime Mika pooleks tunniks hotellituppa multikaid vaatama ja läksime ise kasiinosse duubeldama. Panime erinevate mänguautomaatide juures käiku kokku 15 dollarit ja jäime lõpuks 20 dollariga plussi, mis esimese õhtuga polnud sugugi paha tulemus.
Meie hotell oli eriline sellepoolest, et nagu selle nimi ütleb, siis toimusid seal tsirkuse-etendused ja mitte lihtsalt, vaid ööpäevaringselt. Kahjuks sinna me ise ei jõudnudki, sest juba järgmisel päeval peale hommikusööki startisime Los Angelese poole tagasi, sest õhtul ootas meid lennuk San Antoniosse.
USA reisi kohta võin kokkuvõtvalt öelda, et Los Angeles oligi kõige rohkem meie moodi linn ja kindlasti oleks seal veel nii palju, mida teha, mida näha ja kus käia. Aga ma arvan, et me saime selle magusaima osa kätte – see maitses nagu teel Vegasesse söödud kõrvitsakook – magusmõrkjalt, mahlakalt ja sõltuvust-tekitavalt.