Mehhiko pulm

See on nüüd veidi uskumatuse valdkonda kuuluv lugu, aga üleeile käsime me Mehhiko pulmas. Ok, see oli Šveitsi-Mehhiko pulm – abiellusid Annina (pruut Šveitsist) ja Hassel (peigmees Mehhikost). Mul on olnud isegi sõnastamatu unistus, et saada võimalus välismaal, soovitavalt eksootilises kohas, minna pulma. Ja see unistus sai teoks ning imeline oli, et sellelsamal blogil siin, oli selles oma roll. Nimelt kirjutas Annina oma soovist meiega lähemalt tutvuda meie furusato youtube-kanalisse video alla, kus me räägime Fridast ja tema majamuuseumist. Sealt sai alguse meie suhtlus meili teel ning Annina kirjutas, et me tundume toredad inimesed ning ta sooviks meid oma pulma kutsuda. See toimus umbes kuu aega tagasi. Tarieli hakkas siis temalt uurima, et mis värk on, sest algusest peale kuni tegelikult praeguse hetkeni, oleme suht hämmingus. Et kuidas meile selline ilus kingitus ikkagi sülle langes.

Igal juhul kui pruut oli saatnud meile kutse, pildi endast ja oma kallimast ja kinnitanud, et nad on päriselt olemas ja see pulm toimub, otsustasime me enam rohkem mitte muretseda ja lihtsalt 29. aprillil sinna kohale minna. Pulmatseremoonia toimus Santa Fe linnaosas. Olgu öeldud, et see on üks modernsemaid linnaosi Mexico Citys ja siin asuvad paljud uhked hotellid, restoranid ja ülikoolilinnakud ning siin asub ka 500 kauplusega kaubanduskeskus, Ladina-Ameerika suurim. Ka San Jose Maria kirik, kus laulatus toimus, oli uus ja modernne. Kui sinna kohale jõudsime, nägime kohe kaunist pruuti kiriku sissepääsu kõrval seismas. Tal oli ülipikk kleit ja veel pikem loor ja ta julgutsas meid sisse minema. Kirik oli moodne ja ilus ning lilledega kaunistatud. Külalised, peaaegu kõik mehhiklased, olid riietatud valdavalt musta, naistel õhtukleidid-õlasallid, meestel ülikonnad.

Meie olime üsna erk värvilaik seal hulgas (seal oli umbes 50 inimest). Me Mikaga kandsime kohalikest rahvariietest inspireeritud rõivaid rohkete tikandite ja ilustustega ja Tarieli aka Mister T nagu teda siin kutsutakse, oli sel õhtul beež-mees 😀 Talle need mariatchide pluusid ei meeldi.

Tseremooniast me palju aru ei saanud, kuid see polnudki nii tähtis. Tähtis oli see, et see oli meie Mehhiko pulm!!! Ja Mikale elu esimene pulm! KUI lahe see on, et tema sai sellise elamuse oma esimeseks pulmaks. Lisaks oli veel eriline tunne olla külaliline võõraste inimeste hulgas, kes leidsid, et võiksime nende elu ühe olulisima hetke tunnistajateks olla.

Kui pruut kirikusse sisenes, kõlas kaunis muusika ja pruut ise oli nii ilus ja õnnelik sammudes hoogsalt oma armsama poole, et mul hakkasid pisarad voolama. Südames pigistas, klomp oli kurgus, see kõik oli lihtsalt niiiiiii ilus ja uskumatu!

Peale laulatus kogunesid kõik kiriku ette ja hakati pildistama. Meie siis mõtlesime, et mis siis nüüd edasi. Ikka tundus, et piisab juba sellest ja et ehk imbuksime vaikselt minema 😀 Aga siis peigmees ise viipas meile ja tuli meie juurde, tänas meid väga südamlikult, et me olime tulnud ja kinnitas, et me pärast kindlasti nendega hotelli restoranis ühineks. Seal on peo teine osa. Nooh, me olime pehmelt öeldes liigutatud ja kõrvust tõstetud. Igal juhul oli nüüd jälle kindlam tunne. Kuna kuidagi oli vaja sinna restorani saada, siis vaatasime ringi, et kelle auto peale saaks, sest peokoht polnud kaugel, kuid õhtu oli juba jahe ja me olime üsna õhukeselt riides. Hakkasimegi siis autode poole liikuma, kui samas taas peigmees meid enda juurde viipas. Nimelt tehti neist pilti ja nad tahtsid, et ka meie oleksime pildil.

Igal juhul siis liikusime me hotelli. See oli suur ja avar hotell. Meid saadeti nimekirjast oma nimesid otsima, mida seal ei olnud, aga me ei jõudnud veel miskit muretseda .. kui peigmees oli taas kohal ja seletas midagi ühele ettekandjale, kes meid suurde restoranisaali juhatas. Ta viis meid laua juurde, mis kandis numbrit 12 ja mis asus otse pruutpaari laua kõrval :O

No nüüd me olime ühtaegu rahunenud (et kõik on ikka tõesti ja lõpuni päris) ja samas šokeeritud, sest see oli suur ja uhke ruum, täis lilli, lauad kaunilt kaetud ja rahvast oli ilmselt kuskil 100 inimese ringis. Üsna pea selgus, et see laud, kuhu meid paigutati, oli nn Euroopa laud, ülejäänud kõik mehhiklaste päralt. Ehmatusega nägime, et meiega samasse lauda istuvad pruudi ema ja isa, pruudi vend koos oma tüdruksõbraga ning kolm pruudi sõpra .. ja siis olime meie. Väga sürr igal juhul!

Arvasin, et ehk meid on kutsutud sellepärast, et pole piisavalt inimesi pulmas, kuid saal oli rahvast täis ja nüüd ei saanud ma üldse midagi aru. Eriti veel kui rääkisin pruudi vennaga, kes meist samuti midagi ei teadnud, ja oli ka huvitatud, et kuidas me siia saime 😀 Aga kõik olid väga sõbralikud nagu pruutpaargi ja Annina ema kinkis Mikale isegi lasteraamatu. Šveitslased olid toonud kaasa šveitsi šokolaadi, kingituseks pulmakülalistele. Seda sai võtta rootsi laua stiilis laualt ja enne sealt, kus inimesi laudadesse paigutati. Mika oli sellisest võimalusest igatahes vaimustatud.

Pruutpaari tõid pidulikult sisse üheksa mariachit. See oli superlahe! Need olid väga professionaalsed ja hea kooskõlaga mehed kaunitse vormides. Nad mängisid pille ja laulsid vaheldumisi. See oli superelamus!!!

Kui olime jõudnud veidi pruudi perekonna ja sõpradega tutvuda, tulidki juba soojad toidud. Kolm käiku, väga maitsvaid toite, mis serveeriti mehhiklastele omase kiiruse ja sujuvusega. Kusjuures jälgiti etiketti, et toidu saaksid esmajärjekorras vanemad naised, siis mehed ja siis lapsed. Kõik oli väga maitsev, toidud olid euroopalikud, väikse mehhiko puudutusega.

Ning siis läkski tantsuks. Vahepeal oli kõlanud ka plaadimuusika (samuti maaimamuusika), kuid nüüd tuli lavale Mehhiko bänd: pillimehed ning lisaks kaks nais- ja kaks meeslauljat. Ja tantsupõrand sai kohe inimesi täis.

Ei olnud siin mingit sellist soojendusaega nagu meil tavaliselt Eestis pidudel on, et rahvas tuleb nö üles soojendada. Siin olid kohe kõik valmis. Ja me Tarieliga olime suht jahmatunud sellest kui hästi KÕIK mehhiklased tantsivad. Nende liigutused olid täpsed, vilunud ja äkilised. Väga stiilne. Mitte mingit untsa-untsat ega ka uimerdamist tantsupõrnadal. Ning millised keerutused, nii meeste kui naiste poolt! Vau! See oli tase. Ja niimoodi tantsisid nii vanad kui noored, nii suured kui väiksest kasvu inimesed. Supelahe! Peame end Tarieliga üsna headeks tantsijateks, kuid siin püüdisme mehhiklastele mitte jalgu jääda 😀

Nii me seal tantsisime ja nautisime iga hetke sellest eksootilisest elamusest, kuni nägime, et kell on jkuba üks öösel ja Mika, kes oli ülitubli ja tantsis ka nii palju kaasa, istub toolil pärani silmi, ahmides kõike seda endasse, kuid samal ajal magab lahtiste silmadega. Oli aeg koju minna. Tänasime veelkord pruuti-peigemeest üliväga ja soovisime neile õnne, armastust ja kõike-kõike-kõike ilusat! Ning juba me istusimegi Uberi autos ja kihutasime läbi öise Mexico City kodu poole. Oli tõesti imeline õhtu!

Aitäh, Annina ja Hassel, te olete superlahedad!!!