Mehhikos olles tekkis mõte, et võiks lasta end Tarielil sealsetes rahvarõivastes jäädvustada. Otsisin sobivat kohta ja leidsin ideaalse – Frida pargi. Seal oli imeline betoonkaartest kolonaad, mille alla tekkis lahe valguse ja varju mäng. Siin, Ateenas, tuli ka tahtmine end ilusti riidesse panna ja pilti teha. Tarieli ütles, et olgugi see minu ja Mika traditsioon – tema pildistab meid igas suuremas linnas, kus selle nomaadielu jooksul viibime. Nii tegimegi. Kuna siin ma endale mingeid kleite ei soovinud, turul pakuti tuunikaid ja sini-valgemustrilisi laiu kleite, kuid need mind kuidagi ei haaranud. Seega valisin pildistamiseks hoopis Budapesti India poest ostetud peene lillemustriga kleidi, see sobis hästi ka Mika lemmikkleidiga, mille talle Cancunist ostsin.
Läksime oma armsa Kalamaki ranna lähedal asuvasse parki pildistama. Enne ostsime lillepoest kimbu kobarroose ja kipslilli ning tee ääres kasvavatelt oliivipuudelt napsasime ka mõned oliivioksad. Neist punusime koos Mikaga meile pärjad, et oleks kreekapärasem. Oliivid on mulle üldse südamelähedased, tuleb ju nendelt mu nimi. Olivia nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast “oliva”, mis tähendab rahu. Ma armastan oma nime, tunnen, et see sobib mulle suurepäraselt, kuid rahu on minus küll vähevõitu 😉
Ja lõpetuseks muidugi Mika lemmikud – lollitamispildid.
Aitäh, Tarieli kallis, et meid taas pildistasid!