Mõtlesin, et kirjutan postituse sellest, kuidas me kogu perega Mehhikos covidisse jäime, ja kirjutan ka, kuid ühtlasi on see postitus ka ühest inimesest, sõbrast ja nüüd ka minu isiklikust inglist – Meriemist! Nii et nüüdseks põeme kõik covidit, aga Tarieli…
Mika: Emme, kas minus on Mehhiko verd?Mina (arusaamatuses): Eee … ei tohiks nagu olla …Mika (tõsiselt ja asjalikult) Paneb endale plastmassist kandiku moodi asja pähe ja hoiab seda tasakaalus: Aga vaata, kuidas ma saan siis seda teha?!
Eelmise aasta lõpus tegin mitmeid tellimustöid ning avastasin, et need pildid on mul blogis veel avaldamata. Lisaks uued pildid, mis ma sellel aastal teinud olen, sest elu on meil siin nii kirju ja kajastan seda praegu rohkem kui loomingut. Kuid…
Mika on siin nende kolme ja poole kuu jooksul läbi teinud meeletu arengu. Loomulikult oleks ta arenenud ka Eestis, aga kindlasti rahulikumas tempos ja rohkem nö oma mullis, oma harjumuspärases keskkonnas. Aga siin kohtab ta igal sammul midagi uut. Peaaegu…
See on nüüd veidi uskumatuse valdkonda kuuluv lugu, aga üleeile käsime me Mehhiko pulmas. Ok, see oli Šveitsi-Mehhiko pulm – abiellusid Annina (pruut Šveitsist) ja Hassel (peigmees Mehhikost). Mul on olnud isegi sõnastamatu unistus, et saada võimalus välismaal, soovitavalt eksootilises…
Viimasel ajal toimub meil siin nii palju, et ma teen vahepeal lihtsalt mõne lühikese postituse, mis meeles mõlkunud ja siis tulevad taas pikad ja sisutihedamad. Me nägime kogu perega just siin, Mexico Citys, esmakordselt elus koolibrid. Kohtusime selle väikse roheliselt…
See postitus tuleb nüüd suure hilinemisega, kuid ma ei hakka teksti muutma, kirjutasin selle osaliselt veel San Cristobalis olles, 28. veebr – 6. märts.Leidsime Tarieliga enne tänast, et oleme chipid – so midagi hipi ja tavalise inimese vahepealset. Aga täna…
Täna õhtul on nii pidulik tunne. Mexico Citys sajab. Sajab korralikku tihedate vihmahoogudega äiksevihma. Oleme nüüdseks elanud Mehhiko pealinnas juba üle kuu aja ja see on esimene korralik vihm. Varem on vaid paaril päeval veidi tibutanud, nii et linn on…
Meie teekond Frida Kahlo muuseumisse algas ühel tavalisel, 22. märtsi hommikul. Panime end siiski tavalisest palju pidulikumalt riidesse ja läksime. Olen Fridat, tema elu ja töid imetlenud juba oma 20ndest eluaastatest saadik. Sellest hetkest saadik, mil EKA raamatukogus peale loengus…
Teen ühe kiire postituse, mis on rohkem nagu päeva kirjapanek logiraamatusse.Rahulik ärkamine ja mõnus hommikusöök meie pilvelõhkujas asuvas kodus. Jalutamine parki nimega Revolución. Mika mängib.Jalutamine parki nimega de la China.Taluturg.Armas pere, kelle juures sööme kõrvitasõitega tacosid ja kes teeb meile…
Jõudsime täna oma teise koju Mexico Citys. See asub 20. korrusel ja siit avanev vaade reaalselt lööb hinge kinni. Me Tarieliga oleme läbi ja lõhki linnainimesed. Meile meeldib linna tempokas vibe, kuuma asfalti lõhn ja muidugi öine tuledes linn. No…
Mika on meie reisi jooksul üsna tubli laps olnud (eriti lendudel ja bussisõitudel ning isegi pikkadel jalakäimistel, mis on tegelikult rasked). Aga vahel tuleb, just igapäevases olemises ja rutiinis, ette ka jonnituju ja mitte sõnakuulamist. Meie Tarieliga vastame sellele siis…
Oleme Tarieliga köögis, Mika on teises toas. Ta aevastab vaikselt. Kuuleme küll, aga oleme mõlemad tegevuses ja ei hüüa talle ”Terviseks!” nagu muidu ikka teeme. Hetk hiljem läheb Tarieli Mika juurde. Mika (rahulikult, aga sarkastiliselt): Ma ei kuulnud, et keegi…
Täna õhtul jõudsime oma suurimate ootustega seotud sihtpaika – Mexico Citysse, Mehhiko pealinna, Frida linna – nagu me seda viimasel ajal Mikaga kutsume 😉 Ja kuna olen siia jõudmist nii palavalt oodanud, siis tahtsin jäädvustada kohe ka oma esimesed muljed.…
Olgu kohe öeldud, et meie peres naistepäeva ei peeta, sest kuigi see on rahvusvaheline pidupäev on sel meie jaoks siiski tugev vene ja nõukogude tunne juures. Lilli võib kinkida naistele aastaringselt, mitte vaid selleks ettenähtud päeval ning üldse võiks kõigil…