Bali!

Nüüd ma ei kirjuta paigast, vaid tundest või olekust muinasjutus. See on üks ilusamaid kohti maailmas, kus ma olen olnud. Miski siinses õhus ja atmosfääris puudutas mind, soojendas mu südant ja meeli … Üks maalikunstnik on öelnud: “Kui ma nägin esimest korda Balit, siis aeg peatus. Värvid, muusika, inimesed nii tundlikud ja õrnad kui lilled, said igaveseks osaks minust.” Tema sõnad iseloomustavad hästi seda, mida ma tundsin. Ühtlasi tundsin ka, et lõhken ülevoolavatest emotsioonidest. See on mu suure vaimustumisvõime varjukülg.

Kirjutan seda postitust juba kaua, alates esimestest siin veedetud päevadest. Tunne on nagu püüda siia kirja panna midagi hoomamatult ja teada juba alguses, et see käib üle jõu. Olen Balil kirjutanud mitmeid haikusid. Kui sulle on ette antud 5-7-5 haiku silbimõõt, siis on mingis mõttes lihtsamgi oma mõtteid sinna ühte täppi koondada ja saavutada see õige pinge. Aga ma ikkagi püüan edasi anda seda kõike – ja seda on PALJU!

Indoneesia on nii suur
Olgu kohe alguses öeldud, et me Tarieliga kumbki ei hoomanud siia tulles, kui suur on Indoneesia ja kui palju on siin kihistusi. Kogu aeg leian end küsimas, kuidas nii väike saar saab olla nii külluslikuks ja peenemaitseliseks kujuneda. Samas võibolla just sellepärast on saanud, et see on väike saar Indoneesia 18 000 saarega saarestikus, millest umbes 6000 saart on asustatud. Indoneesia on maailma suurim saarestik ja pindalalt 14. riik. Indoneesia keel on üks räägituim keel maailmas, sest siin elab lihtsalt nii palju inimesi – 275 miljonit inimest, neist omakorda üle poole elab Java saarel, mis on kõige suurema asustusega saar maailmas. Bali saarel (ärge unustage, kahe Saaremaa-suurune) elab neli miljonit inimest. Ja kui Balil on nii palju pakkuda – silmale, hingele … kui huvitav oleks teada saada, mis toimub kõigil neil teistel saartel … Indoneesia kliima, loodus ja asumine olulisel kaubateel ongi põhjus miks see maa on kujunenud nii mitmekülgseks ja rikkalikuks. Meile heaks tuttavaks saanud, tuntud aasialemb, Margus Kalam, on mitmetel sealsetel saartel käinud. Just kohtusime temaga Balil, ja ta rääkis, et teistel Indoneesia saartel on kõik hoopis teisiti kujunenud – nii inimeste välimus, olek, kombed kui ka kõik muu.

Ubud
Sisenemine sellesse 74 800 elanikuga linna, oli juba alates lennujaamast, meeldiv. Lennujaam polnud selline umbisikuline ja tehislik nagu enamus lennujaamu (mitte küll meie armas Tallinna lennujaam), oli soe ja kodune. Betoonsambaid katsid õhulised punutised, valgus oli mahe, mitte kriiskav. Laest ja seintelt voogasid ruumi erinevatest materjalidest valmistatud kujud ja installatsioonid. Papjeemašee, metallvõrk, hõbedased reljeefsed pinnad, köis, kangas ja puit – selliseid materjale leiab lennujaamades harva. Kuid siin need olid ja nagu kallistasid meid tervituseks ja paitasid lennuväsimusest kurnatud keha ja vaimu.

Ja Bali kaunis loodus võttis meid kohe oma rüppe. Olime tulnud Kuala Lumpuri ja Ho Chi Minhi kõrghoonete keskelt ja nüüd oli nii hea taas jalad maapinnale toetada ja tõelist maaõhku hingata, sest Ubud on väga roheline linn ja kõrghooneid siit ei leia. Küll aga rohkelt külavaheteid, põlde ja rohelust.

Linnaplaneering
Olles juba mõned päevad Ubudis elanud, hakkasime mõistma selle linna süsteemi. Ahh, selliseid linnu võiks rohkem olla! Ilmselt pinnavormidest tulenevalt jooksevad (nagu ka kaardilt vaadates näha) Ubudi suuremad teed sirgelt, need ei hargne ega moodustades kvartaleid nagu linnades tavapärane. Nendelt suurtel teedelt, kus vuravad mürarikkad ja alatasa kiirustavad rollerid ja autod, pööravad majade vahele kitsad varjurikkad kõrvaltänavad, millest kahel pool asuvad elumajad ja neid ümbritsevad kiviaiad. Need väiksed teed viivad sind vaiksele kõrvaltänavale, kus peaaegu puudub liiklus, vaid mõni roller sõidab, ja liigutakse vaid jalgsi. Ja kui veel edasi lähed, satud sa üsna tõenäoliselt varsti avarale riisipõllule, kus on veelgi vaiksem. Nii et minu mõttes on see vaikuse linn. Ja see on midagi haruldast. Teedega sarnane on ka kanalite süsteem, vahel maa peal nähtaval ja vahel betoonplaatide all peidus. Ilmselt on see seotud riisipõldude veesüsteemiga.

Arhitektuur
Kui me sõitsime läbi Ubudi oma esimese majutuskohta Balil, siis ma lihtsalt ahhetasin vahetpidamata, nii kuuldavalt kui mõttes. Vahepeal jäin magama ka, sest olime enne viit ärganud ja olime üsna läbi omadega. Aga igal juhul juba see linna sissesõit oli nagu ilus unenägu, sest kõikjal olid kujud. Dünaamilised, graatsilised, värvilised, kuldsed, kujud gruppidena ja üksikult, suured ja väikesed kujud. Oli tunne justkui oleksime mingis muinasjutus, kus kõik tegelased on tardunud poosi, mil võluvägi neid tabas ja hakkavad liigutama kohe, kui seesama võluvägi nad taas liikuma paneb. Üks armastatumaid on siin tarkust esindava elevantjumala Ganesha kuju. Lillede, vanikute ja viirukiga ehitud elevandikuju istub tihti kohe kodu värvavas. Palju leidub ka Bali piduliku kuldse peaehtega tantsijanna kujusid. Need imeliselt liikumismuljet edasiandvad graatsiad seisavad enamasti sisehoovides või basseinide ääres. Ja kõikjal on altarid, palju altareid, palmilehest laevukese või kausikeste peal lilled, riis ja suitsev viirukipulk. Altarite kõrval ja kohal värvilised, kuldsed, hõbedased ja helkivad tupsukestega allääres – päikesevarjud. Täpselt sellised nagu hiina muinasjuttudes valitsejate pea kohal hoitakse. Usuks on siin Bali hinduism, kuid riik pole üldse India moodi, pigem tunnetuslikult kummaline ja hõrk segu India, Hiina ja veidi ka Jaapani kuluurist.

Ja majad. Need imelised harmoonilise ja ilusa proportsiooniga majad koos oma templite (jaa, peaaegu iga majapidamise juurde kuulub ka isiklik tempel) ja kaunite laavakivist kiviaedadega. Bali ehituses on kasutatakse palju laavakivi ja terrakotavärvi kividest laotud katuseid. Majad on põhiplaanilt enamasti ruudukujulised ja püramiidjate katustega, mille nurgad on ülespidi keeratud nagu Hiinas, kus usutakse, et see aitab kurje vaime majast eemal hoida. Katuste püramiidjaid tippe ehivad mustad või kuldsed suured keisrikroonid ja räästad lõppevad ülespoole keerduvate nikerdatud kaunistustega. Mõnikord võib iga räästalaine all leida tillukesi reljeefseid templipuuõisi, mis on kuldsed või valged. Detailid on olulised. Harmoonia, sümmeetria ja mingi maja- ning templikomplekside sisemine rahu on tähtis. Iga maja eraldi ja kõik linn kokku moodustab nii ilusa, rahustava ja silmale hea terviku, et tunned, kuidas maailmas – vähemalt selles osas maailmast – on kõik ideaalselt korras ja paigas. Ja siin on hea olla!

Ja veel väike detail, mis teeb selle linna eriliseks – kõikjal on kraanikausid, nii et saab vabalt igal pool käsi pesta. Üldse on kogu Aasia üllatavalt puhas. Jällegi tegin ennatlikke järeldusi, kuna India oli 2009. aastal, mil seal käisime, ikka väga räpane. Balilased armastavad paigutada kõikjale nendele omaselt kunstipäraseid kivist või keraamilisi kraanikausse, olgu siis poe, toidukoha või majutuskoha sissepääsu juurde. Ilmselt tuleb see hinduistliku usu kombestikust, kus käte ja jalgade pesemine on väga oluline.

Skulptuur
Kui Tarieli armus Bali maalikunsti, siis mina armusin siinsesse arhitektuuri ja skulptuuri. Ubudis olles hämmastas mind, kuidas on see võimalik, et nii väikesel saarel, Bali on mõõtmetel kaks Saaremaad, on nii palju puu- ja kiviskulptuurikodasid. Kõndisime Ubudi tänavatel ja oligi nii, et üks maja on muuseum, siis restoran või majutuskoht ja siis skulptuurikoda, sest neid ei saa lihtsalt poodideks nimetada. Need on enamasti hiiglaslikud angaarid, mille esiosas on suur väljapanek skulptuuridest ja need on ikka sellised elusuurused puust hobused, tiigrid, lõvid, lisaks abstratsed skulptuurid, mis lihtsalt esitavad puusisemuse ilu. Peale selle miniskulptuurid ja mööbel, ülipeenelt nikerdatud uksed, lauad, toolid ja nõud, igas suuruses vaagnad, alused, kandikud. Algul me mõtlesime, et milleks nii palju skulptuure ja altareid vaja on, et küllap seda tehakse, sest import selles vallas on suur. Kuid ajapikku saime aru, et nõudlus on suur, sest neid kujusid on vaja balilastel endal. Absoluutselt kõik asutused ja poed omavad ka kujusid, altareid jms kaunistusi. Bali skulptuurides ja reljeefides on kergust, mängulisust ja inimlikkust, harmoonilised, rahutekitavad ja proportsioonis on need nagunii.

Käisime ka Indoneesia kõige kõrgemat kuju, Garuda Wisnut, vaatamas. See asub Kencana kultuuripargis. Kuju on ilma aluseta, 120 m kõrge. Monument valmis 2018. aastal ja selle saamislugu oli vastuoluline. Nimelt olid usujuhid selle vastu, kuna kardeti, et kuju tohutu suurus võib häirida saare vaimset tasakaalu. Kuid valitsus kiitis idee siiski heaks ja leidis, et sellest võib saada Bali uus turismimagnet. Kui meie lennuk Balile maandus, nägime kohe mingit suurt kummalise vormiga kuju – see meenutas kaugelt nagu väikest mehikest või beebit, kes on käed üles tõstnud ja seisab, sõrmed taeva poole harali. Hiljem selgus, et tegemist on hoopis müütilise linnu, Garudaga, kes legendi järgi lubas erandkorras jumal Wisnul enda seljas ratsutada. Mind väga tõmbab suurte kujude poole, nendes on midagi halastamatut ja hingetukstegevat, sest nad on lihtsalt nii hiiglaslikud. Ka see Wisnule pühendatud kuju oli selline, kuid teda vaadates tundsin rahu. Mitte kõik hiigelkujud ei mõju nii.

Kuju sees on vaateplatvorm, need kaks ava Wisnu õla kõrval on aknad. Meie sinna ei läinud, sest selleks oli eraldi pilet, mis oli kummaline, sest ka kuju vaatamine oli tasuline (meil läks kokku 15 eurot).

Bali kunst ja balilaste elu kunstis
Balil on VÄGA palju kunsti. Bali saar lihtsalt mattub selle alla. Vot siin mul tulebki see suutmatuse tunne. Ma ei suuda seda edasi anda. See on lihtsalt ebareaalne nagu mõned vaated siin on ebareaalsed. Nagu vaade suurest uhkest muuseumist otse riisipõllul. Need kontrastid ja see loogika, mis aastatega mu peas on tekkinud, et kuidas maailm ja linn ja kunst peab olema … võin noh, ongi enamasti. Ja siis tuleb Bali ja ütleb, et ei pea olema ainult nii. Meil siin on hoopis teisti. Ja see on niiiiii ÄGE! Hingemattev ja kurku-klompi-tekitavalt äge! Käisime Rudana muuseumis, see oli muidugi vaid üks paljudest Bali muuseumitest, kuhu jõudsime. Kõik oli lihtsalt imeline – alates muuseumihoonest ja sellest et see asus keset riispõldu, kogu aiast, mis ümbritses muuseumi, skulptuuridest ja templitest, mis seda aeda ehtisid ja …

… lõpetades muidugi maalidega, mis olid lihtsalt nii värsked, värvilised ja mahlakad.

Oli kõike – abstraktset kunsti, kaasaegseid teoseid, vanu realistlikke maale ja mu lemmikuid – ülidetailseid ja -peeneid tumedates toonides puäntlillistlikke maale.

Tekkis see tunne, et mis meil Euroopas üldse on, kui kõik ilu, värvid ja tundlikkus on siin. Just jälle see külluslikkuse tajumine valdas mu meeli, kui vaatasin Bali maalikunstnike töid.

Tekkis see magusvalus tunne, et meie ju ka teeme midagi, aga mis meil päriselt on selle kõige kõrvale seada. Kui kuskil on mõni nikerdatud taies, siis me raamime selle ära, paneme kuskile muuseumisse seisma. Aga siin on kõigil majadel palju-palju kaunimalt nikerdatud ja veel kuldseks maalitud, värvidega täiendatud või peenelt lakitud. Ja siin on see täiesti tavaline (ma räägin vaid Ubudist, sest nägin seda linna põhjalikumalt). Eks mõni rikkam inimene teeb endale uhkemad templid ja laseb hoovi rohkem kujusid paigutada, aga ilu ja harmooniat hindab ka tavaline ja kehvem pere.

Templite katustele seatakse ronitaimeded, mis loodusliku kardinana maja üldmuljele värskust ja elanikele jahedat varju pakuvad. Igas aias õitsevad templipuud, mis muru iga päev õitevaibaga katavad. Igas hoovis on vähemalt üks kuju, lisaks tulijat juba väraval tervitavale elevantjumalale. Me ei käinud üheski majas sees, kuid usun, et ka sisustuses peetakse ilu ja harmooniat silmas.

Ja kõige selle ilukülluse ja loomingulisuse juures, on balilased ise malbed ja see kõik on nende jaoks loomulik. Mehhikos tundsime veidi seda, et inimesed on uhked oma riigi suuruse ja kultuuri võimsuse üle, siin aga võetakse seda justkui iseenesestmõistetavalt, ega peeta end kuidagi eriliseks. See on nagu kaunis neiu mõnest muinasjutust, kes pole teadlik oma ilust ja see muudab ta veelgi võluvamaks.

Hommikusöögid
Balil ei pidanud me kordagi ise hommikusööki tegema ja muidugimõista oli see väga mõnus. Me pole ka elus järjest nii palju pannkooke söönud kui Balil. Kuna hommikusöögimenüü on neil üsna ühesugune. Kõigis kolmes kohas, kus me Balil elasime (ja ka neljandas – ööbisime ühe öö Denpassari hotellis), pakuti laias laastus ühte ja sama valikut – soe röstsai või võileib kanaga, omlett köögiviljadega, pannkoogid siirupi või meega (vahel oli pannkoogi sisse praetud ananass või banaan), värsked puuviljad ja värsketest puuviljadest mahl. Mõnes kohas sai ka kohvi ja teed. Hommikuks pakuti ka kohalikke toite – riisi või nuudleid kanaga, kuid neid meei valinud, sest meie jaoks tegu juba lõuna- või õhtusöögiga. Põhja-Balis oli valikus ka praetud banaanid, mis olid Superhead! Juustu, vorsti ja putru Balil pole. Ühe kotikese kaerahelbeid Ubudist sain ja siis paar korda keetsin neist hommikusöögi kõrvale ka putru. Aga vaatamata sellele teatavale üksluisusele, oli ikka jube hea kui päikselisel hommikul, kesk kaunist loodust, hommikusöök sulle serveeritakse.

Toitudest pikemalt ei kirjuta, sest süüakse põhiliselt kana ja riisi. Aga kirjutan ühest imeheast magustoidust, mida siin kindlasti soovitan proovida! Balilased ei söö eriti magustoitu, seda asendavad arvatavasti needsamad magusad mahlajoogid, millest ülalpool juttu ja mida juuakse palju. Kuid siin on suurepärased puuviljast ja külmutatud jogurtist koosnevad bowlid, mida kaunistatakse värskete puuviljade ja marjadega. Ubudi kesklinnas saime me Mikaga üht taevalikult head bowli maitsta, mis tipnes kookospiimast valmistatud ning jahutatud vahukoorega (OMG – kui hea see oli!). Mmmmmm, ma pole ammu midagi niiiiiiii maitsvat söönud. Kuumas kliimas ja suurest vedelikukaotusest tulenevalt hakkad soovima midagi külma, värsket ja samas jõuduandvat. Bowl on just see!!!

Ayu ja Gung Sri
Meie siinse majutuse perenaine, Ayu, pakkus meile alguses kõiksugu teenuseid alates Mikale patsite punumisest ja lõpetades rollerite rendiga, kuid me loobusime kõigest, sest meile meeldib ikka omaette toimetada. Aga päev-päevalt sõbrunesime Ayuga ja enam ta meile neid asju ka ei pakkunud, mis võttis pinget maha. Ühel päeval peale Tarieli innukat õhutamist, läks Mika Ayu õetütre, Gug Sri, juurde (muidu tal pole probleemi lastega tutvust teha, kuid tol päeval oli tal mingi tõrge) ja sellest hetkest peale olid need kaks lahutamatud. Gung Sri on armas, tagasihoidlik ja lahke 9-aastane tütarlaps, kes aitas oma tädi tema töös külalistemaja juures. Näiteks oli tema hooleks igahommikune lilleandamite panek kogu majutuse hoovis, seda ümbritsevas aias ning oma kodus. Gung Sri oli kohe-kohe saamas 10-aastaseks (ta sünnipäev oli balilaste jaoks erilisel Vaikusepäeval). Kuigi Mikast poole vanem, võttis ta teda siiski kui võrdväärset mängukaaslast ja nad möllasid koos väga toredasti.

Mika õpetas talle eesti keelt ja Gung Sri oskaski mõne aja pärasti öelda: “Minu nimi on Gung Sri!” 😀 Vahel viis Ayu Mika ja Gung Sri tundideks enda juurde koju ja meie saime seni Tarieliga segamatult tööd teha. Nende kodu asus 5-minutise käigu kaugusel, aga meie seda paika ei näinudki, ainult Mika rääkis, et seal oli ka tempel ja et nad vaatasid vahepeal telekat. Kui uurisin, mida Gung Sri ja Ayu tegid, siis ütles Mika, et töötasid, punusid neid väikseid lilleandami aluseid. Üldiselt on balilased töökad ja ei istu niisama nagu kuuma kliimaga riiga kohta võiks oletada. Ja Ayu oli tõesti “Always busy!” nagu ta enda kohta ütles. Kogu aeg mingeid asju ajamas ja oma majutusrahva eest hoolitsemas. Lisaks valmistuti kogu linnas Niepyks (sellest suurest Bali uusaastapidustusest kirjutab Tarieli põhjalikult oma postituses) ja sellel päeval oli ka Gung Sril sünnipäev. Nii et tegemist oli tõesti palju. Panime Gung Srile sünnipäevakingituse kokku paljudest väikestest kinkidest ja lisasime ka oma Lucky Laika postkaarte. Oh, kuidas see tagasihoidlik neiu rõõmustas. Ja meie rõõmustasime nii väga, et Mika sai jälle selle kogemuse, et reisil olles võib endale hea sõbra leida.

Ayu ei olnud meile küll sõber, kuid me saime temaga headeks tuttavateks ja talle meeldis meiega ka niisama juttu rääkida. Ühel päeval, vist kolm või neli päeva enne Niepyt, kutsus ta meid endaga oma templisse tseremooniale kaasa. See oli midagi, mis meid väga liigutas ja elevust tekitas. Olime just eelmisel päeval ostnud endale kohalikud rõivad, õigemini mulle ja Mikale. Ma mõtlesin, nagu meil juba tavaks on saanud, lasta end Tarielil nendes pildistada. Aga nüüd selgus, et saame neid ka sihipäraselt kasutada, sest Ayu seletas, et ta võib meile sobivad riided anda, kuna muidu me templisse ei pääse. Kui näitasin talle meie ostetud asju, siis leidis ta need paslikud olevat. Juba järgmisel päeval andis ta teada, et lähme templisse kell kuus, sest enne seda on liiga palav. Kui kell lähenes viiele, soovitas ta meil dušši all käia ja riietuda. Nii ka tegime. Minu ja Mika väljanägemisega jäi ta igati rahule, kuid Tarieli rõivastega oli probleeme. Tal nimelt oleks pidanud olema üleni valge särk, kuid oli valge särk pildiga. Tarielil oli ka üks üleni must ja pidulikum must mustriga särk, kuid need laitis Ayu maha, sest ainus sobiv värv meestele, oli valge. No ta lõpuks leppis selle pildiga särgiga. Kui Ayu noormehest abiline aitas Tarielile sarongi puusadele siduda, selle peale veel musta-valgeruudulise räti ning pähe valge meeste peakatte, udengi, nägi mu kallis küll väga Bali mehe moodi välja.

Mitte küll habeme poolest, sest siinsetel meestel habemeid pole või kui on, siis on need üsna hõredad. Meie Mikaga kandsime mõlemad kollaseid pluuse ja pruunikates ning ookertoonides kitsaid seelikuid, vööks mõlemal erkroosad siidist rätikud. Minu alatise, võtan-salli-õlgadele, salli, sidus Ayu mulle samuti vöö ümber. Siin on nii palav, et higi tuleb ka niisama istudes, kuid kui kõndima hakata, siis higi lihtsalt voolab. Kui siis kõndimisest kuum keha tuult saab, liibub märg riie külmalt su keha vastu ning tekitab ebameeldivat tunnet. Sel puhul ongi hea kuiv sall ümber võtta. Kuid oli üllatav, et balilaste piduliku riietusega, milleks on naistel kehale liibuv pitspluus, oli palavas õhtus väga mõnus kõndida ja ei tekkinud seda tavapärast külma riide tunnet. Liibuv pitsriie lasi õhku läbi ja kuivas kiiresti.

Teel templisse tervitasid ja noogutasid balilased meile sõbralikult kui me niiviisi piduehtes mööda linnatänavaid kõndisime. Oli tunne, et nad võtsid meid omaks ja ei pannud sugugi pahaks, et nende traditsioonilisi rõivaid kanname. Ka templis noogutati meile ja nii tundsime me end igati hästi. Ayu ja Gung Sri eeskujul põlvitasime templi munakivisillutisele ja kuulasime seda luuksülofoni (mida me seal esmakordselt nägime), gongi ja trummide muusikat. Tegime kohalike liigutused kaasa, kuigi me ei mõistnud nende palveid ja tähendusi, ometi oli see pidulik ja ilus. Süda täitus mingi erilise pühalikkusega, kui me balilaste kombel õied sõrmeotste vahele võtsime ja palveks kokkupandud käed algul lauba, siis südame kõrgusele tõstsime. Liigutus kordus ja iga kord asetati sõrmede vahel olevatest lilledest ja taimelehtedest osa maapinnale ja osa endale kõrva taha või juustesse. Kogu aeg kõlas muusika ja vaimulik luges palveid, milles puhul iga palve lõppes minu kõrvale ingliskeelse lausega: “All you need to do!” Tean, et see vaid kuuldus mulle nii, aga sobis sinna kuidagi nii hästi 🙂

Siis tuli üks vanem naine pikkadest jõhvidest pintsliga ja pritsis meile vett pähe ja peo peale, seda joodi peost. Seejärel toodi riisi ja Ayu kleepis naerdes meile ja endale riisiteri otsaette (tarkus) ja kaelale (õnn), osa mis pudenes, söödi ära. Neid teri ei pühita maha, vaid jätakse nahale, kuni nad ise maha kukuvad. Olin linnas juba varem selliseid riisiteradega ehitud inimesi näinud. See on nii kaunis komme. eriti nende tõmmul nahal, mõjuvad riisiterad lumehelvestena. Ayu andis märku, kui tseremoonia läbi sai ning me liikusime edasi tehes ruumi järgmistele inimestele, kes templi keskosasse meie asemele maha põlvitasid ja kõik algas otsast peale.

See tseremooni kestab tunde järjest, lõppedes alles ööpimeduses kella 12 paiku. Enne Niepyt toimuvad usutseremooniad ka varahommikul rannas, niimoodi mitu päeva järjest, kuni kõik kulmineerub Niepyga.

Loodusega koos
Balilased hoivad oma saart väga, hoiavad seda nagu oma keha – puhtana ja korras. Nad asetavad hommikuti, hiljemalt ennelõunal oma kodu ette hoovi, kindlatesse kohtadesse andameid jumalatele ja kaitsvaid andameid maapinnale, deemonite vastu. Ja nad teevad seda iga päev – kõik saare elanikud. See ilus komme annab kogu saarele erilise sära, justkui ilu ja mõttehetke igasse päeva. Seades palmilehe aluseks ja voltides sellest laevukese või kausi ning puistates sinna lilli, taimelehti, riisi ning lisades mõnikord suitseva viirukipulga või põleva sigareti või küpsise, peatuvad balilased oma igapäeva-askeldustes, et asetada lilled paigale. Need on nagu väikesed ikebanad, mis igaüks ise koostab ja kohale seab. Nad ei tee seda kunagi kiirustades. Närtsinud lilled ning kuivanud palmilehed lähevad ise loodusesse tagasi, neid pole vaja koristada.

Balilased ehivad kõike lilledega. Enim kasutatakse plumeria ehk templipuu õisi ja oranže tugevalõhnalisi tageeteseid ehk peiulilli. Kui nad saavad näiteks uue rolleri, siis selle sisseõnnistamiseks kasutavad nad samuti palmilehtedest ja lilledest väikseid kausikesi. Nende lilleandamite peale ei tohi astuda, sest see on esmalt ebaviisakas, kuid toovat ka hooletule astujale halba õnne. Üldiselt austatakse seda kommet ka turistide poolt nagu mulle tundub, sest andamid seisavad kenasti kodude, asutuste ja poodide ees ja näevad ka hilja õhtul kenad välja.

Plumeria või frangipani, või ka templipuu õitel on balilaste jaoks suur tähendus, kuna nad peavad seda suure jõuga õieks. Balilased kutsuvad seda õit kamboja`ks. Nad kasutavad kamboja õisi paljudes usulistes rituaalides ja ka oma igapäevaelus. Õis sümboliseerib jumal Shivat ja palvetamisel asetatakse õis sõrmeotse tippu ja hiljem pannakse see endale juustesse või kõrva taha, kuhu see jääb seniks kui ise maha kukub. Samuti seatakse neid õisi andamitesse. Aga Bali naistele, nagu ka mulle meeldib neid ilusaid lõhnavaid õisi ka niisama, igapäevaselt oma juustes kanda. Lisaks kasutatakse seda kaua värskena püsivat õit ruumide kaunistamiseks, käsitöös, ilu- ja parfümeeriatoodetes. Nii tundubki mulle, et balilased ei astu kunagi ka lihtsalt mahalangenud õitele peale. Nad küll koristavad neid oma aedades, sest on hämmastav kui palju templipuu õitseb ja õisi ning lehti maapinnale annetab, kuid seni kuni õed maas lebavad, on nad alati värsked, puhtad ja imeilusad. On tunne nagu oleks kohe-kohe mõni pidu või pulm tulemas.

Kõige enam keerdub siin maal lahti valgeid, keskelt kollase varjundiga õisi. Just need värvid on hinduismis olulised, sest ka usutseremooniate pidulikud riided on just valged ja kollased. Aga plumeeriaid on ka üleni valgeid, kollaseid, tumeroosasid ja roosasid oranžika varjundiga. Ükskõik mis värvi see õis on, kui näen maas värsket, justkui teisest paremast maailmast langenud õit, peatun ja tõstan ta alati üles ning imetlen, nuusutan ja pistan juustesse või sean taldrikule kaunistuseks. Mul siiski ei õnnestu see lille juustes kandmine nii hästi kui Bali naistel, sest mul kukub ta suht ruttu maha. Nemad aga, graatsilised haldjad, kõnnivad tihti ringi närtsinud kamboja õis kõrva taga, sest enne see närtsib, kui nemad selle kaotavad. Naised kannavad siin pea peal igasuguseid asju. Peamiselt andameid templitesse, aga ka kangaid, puuviljavaagnaid jms. Sirge rüht ja justkui tantsides kõndimine, seelikud on kitsad ja sammud väiksed, annab neile peene hoiaku ja graatsilise hoiaku.

Üks imeline riisipõld
Oli üks õhtu, üks ideaalne aja, koha, valguse ja muidugi seltskonna imeline kokkusulamine. See hetk jääb vist mu Balil oldud aja kuldseimaks. Peale päevatööd, umbes kella viie paiku jalutasime Mika ja Tarieliga Ayu majutusest välja, eemale suurest teest, mööda kitsast tänavat järgmise kvartalini, mis tõusis mööda künkakülge üles. Justkui nukumajadest koosnev vaikne kvartal laius meie all, kuid me ei läinud sinna (oh, kui palju selliseid hubaseid väikseid tänavaid jäi meil läbimata), vaid keerasime mujale. Kiviplaatidega sillutatud tee viis meid mööda moodsast ja Balil haruldasest 5-korruselisest elumajast ja tõusis siis vaikselt üles ning viis meid tasandikule, mis meid rabas. See smaragdroheline veetriipudest särav riisipõld lõi meid sõna otseses mõtte pahviks. Vaid mõnisada meetrit eemal oli tiheda liiklusega peatänav. Ja siin selline tüüne rahu … vaikus. Maal olemise tunne. Olime tänulikud sellele hetkele, tundes selle paiga siidist paitust. Oli leebe ja armas, lapsepõlve tunne, kui me kõndsime mööda riisipõldu lookleval päikesesoojust kiirgavat kiviteed.

Kahel pool seda voolas kitsastes kanalites vesi. Päike langes just täpselt nii längus nurga all, et pani kogu selle koha särama ja kuldas meid üle. Kõndisime mööda teed kuni see keeras palmide alla ja leidsime seal poolelioleva ehitise. Ilmselt mingi majutusasutus, mille rajamine oli ilmselt koroona tõttu pooleli jäänud. See kõik oli imeline. Ahjaa, rohetava, lausa kiirgava riisipõllu kohal lendasid madalal lennul pääsukesed ja kiilid. Mul on nii hea meel, et meil on see hetk ja eriti, et Mikal on see hetk. Ideaalne mälestus.

Mika ja Georg
Mikal oli veel üks imetore hetk, millest saab kindlasti kirgas mälestus sellest Bali reisist (Tarieli kirjutab oma postituses pikemalt). Selleks olid päevad, kui kohtusime Mika lasteaiasõbra, Georgi, ja tema perega. Olime Georgi vanematega juba mitu kuud plaanitud kohtumist Balil. Kuid kumbi pere ei rääkinud lastele sellest kohtumisvõimalusest igaks juhuks, et mitte rikkuda üllatust ja lapsi mitte ärevile ajada. Nimelt oli Georgi pere märtsis Balile tulemas ja meie seadsime end siis ka selleks ajaks Balile, et meie teed ristuksid. Kõik sujus. Saime ühel päeval spaas kokku ja jälgisime põnevusega, kuidas lapsed esmalt ei tundnud teineteist nagu äragi. Ei suutnud nagu uskuda 😀 Siis viskasid mõlemad end pikali, justkui oleksid üllatusest uimased ja alles seejärel hakkas trall peale 😀 Need olid parimad tunnid Mikale – olla soojas kohas, võõral maal, ühe oma parima sõbraga, kellega said eesti keeles rääkida. Superlahe!

Põhja-Bali
Peale Ubudi elasime Bali põhjapoolses piirkonnas (umbes 70 km Ubudist põhja), kus oli hoopis teistsugune elu. Air Sanih oli väike külake mere ääres ja siin oli selgelt näha, et Balil elab ka vaesemat rahvast. Majapidamised olid lihtsamad ja peeti rohkem loomi kui Ubudis. Hiiglaslikud musta värvi sead elasid üsna vabalt džunglis ja ruigasid valjult, meenutades mulle maal veedetud lapsepõlve. Peeti ka lehmi ja kanu-kukkesid siblis kõikjal ringi. Kusjuures kuked kiresid Balil ka öösiti.

Mulle tundus, et seal oli veel suurem õhuniiskus kui Ubudis. Hiljem saime kohalikult mehelt Denpasaris teada, et sellel aastal on märts Balil erakordselt vihmane ja niiske, tavaliselt niimoodi pole. Ja et kui plaanime veel Balile tulla, siis aprillis ja mais on väga mõnusad kuivad ja soojad ilmad. Nii et seekord lihtsalt sattusime sellele niiskele ajale. Kui tahate teada tunnet, mis meil Balil iga päev oli, siis see oli nagu aurusaunas. Ainult auru pole näha, kuid higi voolab korralikult ka rahuolekus istudes. Mulle meeldib, et me oleme peaaegu kõigis paikades pikemat aega, vähemalt kolm nädalat, nii tekib parem arusaam riigist ja ka tunnetus, milline on kohapealne kliima. Esialgu see nagu väga ei häirinudki, aga olles pikemalt selles niiskuses, siis tekkis mingi väsimus. See väsimuse tekkimine oli ka hea, muidu ei oleks tahtnud Balilt kuidagi lahkuda 😀

Kindlasti on siin, džunglis, suurem õhuniiskus kui linnas. Eriti niiskeks läheb õhtuti, kui unustad päevaks päikse kätte kuivama jäetud asjad õigel ajal tuppa viia, on nad õhtul täiesti niisked. Öö toob suure niiskuse, eriti tunneb seda siin, džunglis. Ja muidugi toob lisaniiskuse vihm, sest vihmad on siin tugevad ja kestavad tunde. Siiani on meil siin, Bali põhjaosas, olnud kaks vihmapäeva. Üks päev sadas terve päev vihma ja teisel pool päeva. Siinsed inimesed on selliste suurte vihmadega harjunud, sest siia sõites, nägime tänavate ääres müüdavaid korralikke, paksust kilest ja erivärvilisi vihmamantleid. Rolleritega vihmas sõites, on need ilmselt asendamatud. Ubudis me küll selliseid vihmamantleid ei näinud, kordagi. Aga jah, kui suur vihm tuleb (siin pole praegu isegi vihmahooaeg), siis muutub kõik veelgi niiskemaks. Niisked on seljariided, ka toas riidepuul rippudes, voodiriided, käterättidest rääkimata. Vihmaga aktiveeruvad ka umbes 3-sentimeetrised musta-kollase-värvilised sajajalgsed. Neid ronib kõikjal, nii murus, basseini ümber kui ka vaikselt tubades. Siis üritame neid sealt tõrjuda ja samas neile mitte peale astuda. Kui siiski neile peale juhtud astuma, kostab selline krõbisev hääl. Oeh, neid on siin tõesti palju. Ja tulevad ka väiksemõõdulised vihmaussid. Huuuh, see pole meeldiv. Ja meie elame täiesti korralikes kivimajades, aga ma ei kujuta ette, milline džungli sissetung on siinsete kohalike elanike kehvemates majades. Siin külavahel jalutades oleme näinud üsna armetus seisus maju, kuigi on ka üksikuid Ubudi-stiilis tellistest maju, on siin siiski valdavalt odavamast materjalist majad. Ja mõned lausa hütid. Tavaline maja on siin tuhaplokkidest ehitatud ja ilma igasuguse katteta. Sellistesse majadesse pääsevad kõiksugu tegelased ladusalt sisse. Aga küllap ollakse nendega siin harjunud nagu vihmagagi.

Väiksed poed
Põhja-Balis elades tunnetasime seda eriti, et Balil pole suuri poode, kust korraga kõiki saaks. Ubudis olid mõned suuremad poed, kuid seal käisid vaid turistid ja ega sealgi polnud väga lai kaubavalik. Kohalikud ostavad väikestest poodidest vaid vett, karastusjooke ja krõpse. Muud kraami, näiteks puuvilja ja köögivilja, ostetakse turult. Päris piima Balil ei leidunud, see mis oli, oli tehtud piimapulbrist, kuna sealseid lehmi pole piimalehmadeks aretatud. Liha ei hoiustatud seal ka, sest külmutusseadmed on kallid. Margus rääkis meile, et näiteks matkale minnes võetakse elusad kanad kaasa, et neid siis tee peal süüa.

Meie elasime selles väikses külakeses tõesti nagu paradiisisaarel oma oaasis. Meil oli täiesti oma privaatne aed, ümbritsetud üsna kõrge kivimüüriga. Aias kasvasid roosade ja valgete õitega templipuud ja palmid. Ja meil oli kaks maja – üks meile ja teine Mikale. Algul tundus veidi kõhe, et kuidas me Mika niimoodi eraldi magama jätame. Aga Mika oli kohe nõus ja lausa rõõmus, et sai enda käsutusse terve maja. Ja päev-päevalt meeldis selline korraldus meile üha enam. Mika muutus veel sammu võrra iseseisvamaks.

Kui me seal väikses külakeses jalutasime ja huviga ümberringi toimuvat elu vaatasime, olime ise sama huvitavaks vaatamisväärsuseks. Ikka peatuti, tervitati ja aeti meiega juttu. Turistid polnud seal nii sagedased külalised kui Ubudis. Mõned küsimused kordusid, kõige enam küsiti, et kuhu te lähete ja kus peatute. Rääkisime sellest ka Margusele ja ta seletas, et tegemist on vana viisakuskombega nagu Ameerikas küsitakse, et kuidas sul läheb. Balil tähendab see huvitundmine seda, et küsitakse justkui, kas sul on kõik korras, kas sul on kuhu minna ja kas sa oled söönud 🙂 Nii armas!

Meil oli ka täiesti oma bassein. See oli Mika jaoks suur ja tähtis boonus, et ta sai käia ükskõik mis ajal ujumas – bassein on alati vaba 😀 Jah, see oli üks neid kodusid, mis sai Mikale väga armsaks ja tal oli sellest kahju lahkuda. Ta rääkis, et eelmine nii lahe kodu oli meil olnud Mehhikos, Cancunis, ja nüüd siis siin.

Põhja-Balis, saime endale sellist privaatset elamist lubada. Kahjuks saime seal kõik mingi viiruse kallale ja sellepärast jäi meil seal meres ujumata. Hiljem kui tervemad olime, plaanisime ujuda, kuid siis tundus vesi kuidagi mitte puhas (pärast selgus, et vesi on väga ok, ja võib julgelt ujuda). Põhja-Balis olid nimelt rannaliivad musta tooni, mis tekitas ka veidi seda mustuse tunnet, aga tegelikult tuli liiva toon laavakivist. Ka kivid rannas olid seal poorsed musta ja halli värvi laavakivid.

Bali heliseb
Kui päike loojus ja päevakuumus taganes, hakkas kogu Bali helisema. Templites kõlasid kellad. Nüüd me teadsime, et need on ksülofonisarnased muusikariistad, mis pannakse helisema luust voolitud väikeste haamritega. Alguses me ei teadnud, et sellised muusikasaatega palvused toimuvad kolm korda päevas. Ilmselt sellepärast, et hommikul ja päeval oli palju muid hääli ning templihelid jäid nende varju. Kuid õhtul kõlasid templihääled selgelt ja kutsuvalt nii Ubudis kui Põhja-Balil.

Kord kõndisime nende helide järgi mööda mägiseid käänulisi teid otse templi juurde välja. Tempel asus siin kellegi üsna armetu majapidamise tagahoovis. Nii et templini jõudmiseks pidime mööduma kahtlustava pilguga, nagu siin paljudel koertel on, ja haukuvast koerast, mäletsevatest lehmadest ja sealsamas maas vedelevast suurest banaanikobarast. Ma ei saa kunagi banaanidest küllalt ja alati kui kuskil nende küllust näen, torkab südames, sest minu lapsepõlves banaane polnud. Alles hiljem selgus, et see on mu lemmikuim puuvili ja ma ei saa neist kunagi isu täis. Ja seal see hiigelsuur kuninglik banaanikobar oli ja vedeles lihtsalt loomade eest maas. Minu silmis see justkui kumas kuldses aupaistes.

Lisaks templihelidele olid sarnase rütmiga ka Bali traditsioonilised tantsud, mida esitatakse eri puhkudel, samuti õhtuhämaruses. Üht taolist nägime kord restoranist tulles. Bali tantsijad ei tantsi mitte ainult kehaga, vaid ka nende silmad tantsivad, täiendades ja rõhutades tantsijanna keha plastikat. Nende liigutused on nõtked ja nende põlved on kogu aeg pisut kõverdatud. Traditsioonilise tantsu juurde kuulub ka traditsiooniline riitus, selleks on üsna kitsas seelik ja selle all ümber tantsija puusade mähitud kerge kangas, mille kaks pikka saba tema jalgade vahelt pikalt mööda maad voogavad. Keerutuste ja liikumistega koos liiguvad ka need lohisevad kangad ja tantsijanna lööb neid aeg-ajalt osava jalaliigutusega eest ära.

Helid ja valgus öös
Tänavavalgustust Ubudis polnud. Ainsaiks valgusallikaiks oli tänavatel vuravate rollerite ja poodide vms tuled. See oli kummaline, sest tegemist oli üsna suure linnaga. Arvasime, et Põhja-Bali väikses külas on öösiti veelgi pimedam, kuid üllatuslikult olid seal peatänaval siiski täiesti korralikud kõrgete tänavapostide otsas tänavalaternad nagu Euroopas. Kui tänavavalgustust kohati polnud, tuli appi loodus – Balil olid heledavad ööpilved. Ma ei tea, kas see tuli ookeani lähedusest või millestki muust, kuid kui öö saabus andsid need suurte mägedena taevas hõljuvad pilved Bali saarele valgust. Öötaevas oli ka tähtedest hele. Nii palju tähti ja Linnuteed polnud ma ammu näinud. Taoline taevas on meil maal augustikuus. Eriti eredalt heledas taevas Niepy ööl kui kogu Ubudis kustutati valgus.

Ühel ööl Ubudis oma teise majutuse katuseterrassil uidates nägin korraga põõsas mingit tillukest helendavat täppi. Arvasin, et mingi valgusdiood on põõsasse kinni jäänud ja korraga … tõusis see lendu. Sain aru, et see on tulikärbes ehk ”Kunang-kunang” nagu balilased teda kutsuvad. Kui ta lendas, siis vahepeal oli täielik pimedus ja korraks süttis ta keha suure helendusega põlema. Nii et selline huvitav endas kuldset tuld kandev putukas. Hiljem lugesin, et Ubudis jääb neid tulikärbseid järjest vähemaks, sest nad armastavad elada looduslikes, vähese inimasustusega kohtades nagu riisipõllud. Nii et meil oli suur õnn seda ühte tegelast näha.

Päike tõusis ja loojus, tähed süttisid ja kustusid teatud arv päevi, mis olid meil endile seatud seal imelisel saarel olla. Aeg ühtaegu seisis ja samas tõttas väga kiirel ja kergel sammul nagu bali tantsijanna. Ja siis, ühel hetkel, oli aeg taas autosse istuda ja lennujaama sõita. See tundus üsna mõeldamatu ja südames oli mitu valu. Üks lahkumisevalu, üks mure Mika pärast, kes oli just viimastel päevadel haigestunud nohu ja palavikuga viirusse ja üks valu sellepärast, et hommikul tõtates oli Mika armas kaisujänku maha jäänud. Nii me seal sõitsime läbi Bali hunnitu maastiku, mis oli nii ilus, et tegi samuti haiget. Meie auto ronis vaevaliselt kiira-käärulistest mägiteedest üles ja hakkas siis laskuma. Vaese Mika enesetunne ei olnud hea ja me otsustasime Tarieliga talle jänku unustamisest rääkida alles siis, kui sõit on läbi. Ta oli kurb ja nuttis ja ma nutsin südames koos temaga. Muidugi ostame talle uue, aga see pole see. Meid lohutas vaid, et Kadek, meie väga hoolas ja hea majapidaja, lubas jänku alles hoida, seniks kuni me taas Balile tuleme. Ja seda me kindlasti teeme, sest on selge, et kui süda niimoodi valutab, siis jäi osa sellest Balile maha.

Et meie muinasjutu see peatükk nii nukralt ei lõppeks, lisan siia viimase pildi, mille Balil tegin. See on lilleandam Bali lennujaama WC-s. Selline ererõõmus ja ilus Bali just ongi. Isegi kui sa oled kurb, siis ilu toob alati veidi rõõmu su südamesse. Aitäh sulle, kallis Bali, ja uute kohtumisteni!