Mul on kõht korrast ära ja tunnen ennast üsna viletsalt. Mika (murelikult): Kuidas sul on issi?Mina (üritades olla rõõmsameelne): Parem, kallikene, parem.Mika (juba nii läbinägelik): Ei tundu küll, et oleks parem…. Avaldasin selle postituse Facebookis ja Ohhsanugis ehk äärmiselt andekas…
See on nüüd veidi uskumatuse valdkonda kuuluv lugu, aga üleeile käsime me Mehhiko pulmas. Ok, see oli Šveitsi-Mehhiko pulm – abiellusid Annina (pruut Šveitsist) ja Hassel (peigmees Mehhikost). Mul on olnud isegi sõnastamatu unistus, et saada võimalus välismaal, soovitavalt eksootilises…
Viimasel ajal toimub meil siin nii palju, et ma teen vahepeal lihtsalt mõne lühikese postituse, mis meeles mõlkunud ja siis tulevad taas pikad ja sisutihedamad. Me nägime kogu perega just siin, Mexico Citys, esmakordselt elus koolibrid. Kohtusime selle väikse roheliselt…
See postitus tuleb nüüd suure hilinemisega, kuid ma ei hakka teksti muutma, kirjutasin selle osaliselt veel San Cristobalis olles, 28. veebr – 6. märts.Leidsime Tarieliga enne tänast, et oleme chipid – so midagi hipi ja tavalise inimese vahepealset. Aga täna…
Mina: Mika, meil on emmega sulle üllatus! Ostsime ühed piletid ära.Mika: Oooo, ma tean! See on loterii!Mina ja Olivia: ???Mika: Nuuh, Lottemaa piletid!
Mul tekkis Mehhikos blefariit. Hommikuti on eriti nõme üles ärgata ja peeglist ennast vaadata. Hommikuti jookseb Mika meie voodisse ja ma mõlten, et las Mika ütleb, kuidas mu silm on. Mina: Mika, kuidas mu silm on?Mika: ULAMULK!!! See on Mika…
Täna õhtul on nii pidulik tunne. Mexico Citys sajab. Sajab korralikku tihedate vihmahoogudega äiksevihma. Oleme nüüdseks elanud Mehhiko pealinnas juba üle kuu aja ja see on esimene korralik vihm. Varem on vaid paaril päeval veidi tibutanud, nii et linn on…
Peale Cancuni ja Chan Cehmuyili lendasime Chiapase osariiki. Maandusime kolmeks päevaks osariigi pealinna Tuxtla Gutiérrezesse, seejärel veetsime veidi üle nädala San Cristóbal de las Casases ning siis tulime veel umbes nädalaks Tuxtlasse. Olivia kirjutab peagi San Cristobalist, aga mina võtan…
Olivia räägib teises toas telefoniga, meie Mikaga kuulame pealt ta juttu. Mika: Mis ta ütles? Mis asi on tal pesemata?Mina: Juuksed.Mika: Juuksed…ja põrandad ka!
Meie teekond Frida Kahlo muuseumisse algas ühel tavalisel, 22. märtsi hommikul. Panime end siiski tavalisest palju pidulikumalt riidesse ja läksime. Olen Fridat, tema elu ja töid imetlenud juba oma 20ndest eluaastatest saadik. Sellest hetkest saadik, mil EKA raamatukogus peale loengus…
Mika on üldiselt lahke inimene. Tema jaoks ei ole probleem jagada oma sööki või mänguasju. Alati armastab ta anda raha ka tänavamuusikutele. Seda kommet olen talle õpetanud juba algusest peale ja Mika hea meelega viib mündi muusikule ning jääb hetkeks…
Teeme Mikaga Insta jaoks tantsuvideot ja ma hakkan hingeldama.Mina: Mika, pea hoogu. Ma ei jõua. Ma olen vanamees.Mika: Sa pole vanamees, sa oled mu issi.
Reisi kõige lahedamad hetked on need, kui satud mingisse olukorda, mida ei osanud planeerida ja mis armsalt üllatab sind. Näiteks hommikul jalutasime läbi pargi, kus juhuslikult avastasime väikese laada, võtsime väikese taco ja tädi, nähes kui kiiresti taco kadus meie…
Tuletame meelde oma lapsepõlve koledaid laule.Olivia laulab: Ikka viin-viin-viin, ikka viin-viin-viin!Mina: Sa tead ikka väga hästi neid laule!Mika: Ta on kunstnik, sellepärast!
Teen ühe kiire postituse, mis on rohkem nagu päeva kirjapanek logiraamatusse.Rahulik ärkamine ja mõnus hommikusöök meie pilvelõhkujas asuvas kodus. Jalutamine parki nimega Revolución. Mika mängib.Jalutamine parki nimega de la China.Taluturg.Armas pere, kelle juures sööme kõrvitasõitega tacosid ja kes teeb meile…