Mehhiko veri
Mika: Emme, kas minus on Mehhiko verd?Mina (arusaamatuses): Eee … ei tohiks nagu olla …Mika (tõsiselt ja asjalikult) Paneb endale plastmassist kandiku moodi asja pähe ja hoiab seda tasakaalus: Aga vaata, kuidas ma saan siis seda teha?!
Mika: Emme, kas minus on Mehhiko verd?Mina (arusaamatuses): Eee … ei tohiks nagu olla …Mika (tõsiselt ja asjalikult) Paneb endale plastmassist kandiku moodi asja pähe ja hoiab seda tasakaalus: Aga vaata, kuidas ma saan siis seda teha?!
Poe kassajärjekorras. Mika soovib osta mingeid eriti keemilisi komme.Mina: Ei, see on kräpp.Mika: …?Mul on kiire asjade ladumisega kassalindile ja ma ei jõua seletada Mikale, mis asi on kräpp ja miks me seda ei osta.Mõni hetk hiljem Mika uuesti: Kas…
Eelmise aasta lõpus tegin mitmeid tellimustöid ning avastasin, et need pildid on mul blogis veel avaldamata. Lisaks uued pildid, mis ma sellel aastal teinud olen, sest elu on meil siin nii kirju ja kajastan seda praegu rohkem kui loomingut. Kuid…
Olivia: Mika, ruttu magama!Mika: Vaata, et sa siis cornflakes’e ei pudista voodisse!Olivia: ?Mika: Ma juba tean sind! Mina magan, issi teeb tööd ja sa sööd cornflakes’e voodis ja jood kohvi.
Mika on siin nende kolme ja poole kuu jooksul läbi teinud meeletu arengu. Loomulikult oleks ta arenenud ka Eestis, aga kindlasti rahulikumas tempos ja rohkem nö oma mullis, oma harjumuspärases keskkonnas. Aga siin kohtab ta igal sammul midagi uut. Peaaegu…
Mul on kõht korrast ära ja tunnen ennast üsna viletsalt. Mika (murelikult): Kuidas sul on issi?Mina (üritades olla rõõmsameelne): Parem, kallikene, parem.Mika (juba nii läbinägelik): Ei tundu küll, et oleks parem…. Avaldasin selle postituse Facebookis ja Ohhsanugis ehk äärmiselt andekas…
See on nüüd veidi uskumatuse valdkonda kuuluv lugu, aga üleeile käsime me Mehhiko pulmas. Ok, see oli Šveitsi-Mehhiko pulm – abiellusid Annina (pruut Šveitsist) ja Hassel (peigmees Mehhikost). Mul on olnud isegi sõnastamatu unistus, et saada võimalus välismaal, soovitavalt eksootilises…
Viimasel ajal toimub meil siin nii palju, et ma teen vahepeal lihtsalt mõne lühikese postituse, mis meeles mõlkunud ja siis tulevad taas pikad ja sisutihedamad. Me nägime kogu perega just siin, Mexico Citys, esmakordselt elus koolibrid. Kohtusime selle väikse roheliselt…
See postitus tuleb nüüd suure hilinemisega, kuid ma ei hakka teksti muutma, kirjutasin selle osaliselt veel San Cristobalis olles, 28. veebr – 6. märts.Leidsime Tarieliga enne tänast, et oleme chipid – so midagi hipi ja tavalise inimese vahepealset. Aga täna…
Mina: Mika, meil on emmega sulle üllatus! Ostsime ühed piletid ära.Mika: Oooo, ma tean! See on loterii!Mina ja Olivia: ???Mika: Nuuh, Lottemaa piletid!
Mul tekkis Mehhikos blefariit. Hommikuti on eriti nõme üles ärgata ja peeglist ennast vaadata. Hommikuti jookseb Mika meie voodisse ja ma mõlten, et las Mika ütleb, kuidas mu silm on. Mina: Mika, kuidas mu silm on?Mika: ULAMULK!!! See on Mika…
Täna õhtul on nii pidulik tunne. Mexico Citys sajab. Sajab korralikku tihedate vihmahoogudega äiksevihma. Oleme nüüdseks elanud Mehhiko pealinnas juba üle kuu aja ja see on esimene korralik vihm. Varem on vaid paaril päeval veidi tibutanud, nii et linn on…
Peale Cancuni ja Chan Cehmuyili lendasime Chiapase osariiki. Maandusime kolmeks päevaks osariigi pealinna Tuxtla Gutiérrezesse, seejärel veetsime veidi üle nädala San Cristóbal de las Casases ning siis tulime veel umbes nädalaks Tuxtlasse. Olivia kirjutab peagi San Cristobalist, aga mina võtan…
Olivia räägib teises toas telefoniga, meie Mikaga kuulame pealt ta juttu. Mika: Mis ta ütles? Mis asi on tal pesemata?Mina: Juuksed.Mika: Juuksed…ja põrandad ka!
Meie teekond Frida Kahlo muuseumisse algas ühel tavalisel, 22. märtsi hommikul. Panime end siiski tavalisest palju pidulikumalt riidesse ja läksime. Olen Fridat, tema elu ja töid imetlenud juba oma 20ndest eluaastatest saadik. Sellest hetkest saadik, mil EKA raamatukogus peale loengus…